Nüüda annavad piirangud natuke tunda küll.
1. Lapsed on kodus. Selles pole midagi uut, muidugi, aga igapäevaelus annab see tunda kolm korda korraliku toidu tegemises. Kui lätlaste vaheaega pikendati nädala võrra, siis meie kool "oli valmis" alustama virtuaalõppega kohe teisipäevast. Esmaspäev oli koolist õppevahendite toomiseks. Aadi klassijuhataja ütles, et tema vahendeid koju ei saada, sest virtuaalõpe kestab ainult neli päeva. Julge otsus👍 Tõin siiski Aadile võimaldatud tahvelarvuti koju, sest "me oleme selle eest maksnud!" No ja eks sellest ole mingite ülesanne täitmisel ka kasu- nt fotode üles laadimisel ja vaba aja sisustamisel.
Aksel elab oma elu- 8.30 algavad tunnid, 12st on lõuna ja kool lõpeb 15.30. Aa, siiski-siiski- võrreldes eelmise aastaga on meil probleeme netiühendusega! Väga ebameeldiv. Aksel kihutab vähemalt korra päevas elutuppa, et "zoom läägab" ja siis sulgeme kõik aparaadid, aga asi ei lähe enamasti märgatavalt paremaks.
Lasteaialapsed paluti kodus hoida, kel vähegi võimalik. Mul ju on. Vähegi. No ega see just lillepidu ole, sest ... Jaa, Marie on kordades asjalikum ja isetoimetajam kui nt kevadel, aga siiski oleks mugavam, kui ta oleks lasteaias. Aadi peaks esmaspäevast kooli saama, siis saab kogu armastuse Mariele suunata. 15nda novembrini:)
 |
| Saan aru, et mänguasjad on põrandal - gravitatsioon ja uudishimu, mõttelend, kui soovite, loomingulisus, aga miks on kummut seinast eemale lükatud??? |
2. Komandandiöö kella 20st 5ni. Peab ütlema, et minu varasemaid öiseid käike ei vähenda see sugugi! Kell 20 ongi tänav tühi, üksikud autod liiguvad ja vilkuritega patrullivad politseinikud ka. Küll aga tabas mind paar päeva tagasi hämming, et komandandiöö algus tähendab seda, et poed suletakse tund varem, st 19st. Tegin nimekirja, et käin õhtul poes ära, kui Raido ütles, et kuule, ega sul palju aeg ole- kell juba 18.30. Kuidagi oli see fakt minust täielikult mööda läinud😕 No mis seal ikka, proovime! Ületeepoe ukse taga oli u viis inimest. Ah, ega tahagi sinna minna, seal on kitsas ja napp valik. Järgmise nurga tagune järjekord oli ka u viiene. Ega seegi teab mis hea valikuga pood ole. Lähen järgmise nurga peale Mini Rimisse. Olin vist kuues või seitsmes seisja. Seisan. Kes sisse läheb, see sinna jääb, mingit "vennaarmu" küll ei tajunud. Jõudnud uksele piisavalt lähedale, nägin, et pood avatakse juba 7st, ähh, jõuan enne laste tõusmist läbi hüpata ja piima tuua küll, tulin koju. Samas tekkis sportlik huvi, et kui kell saab19, kas pannaksegi uks lukku, et kes sees, see sees. Võib ju mõnel teisel õhtul katsetada.
 |
| Elvi asub tegelikult nurga peal, Haoli Bistro kõrval on Lats. Kogu rännak võis olla 500 m. |
3. Suletud kaubandus. Oli mul vaja lõnga, et Marie vestile Onchao´d tikkima hakata:
 |
| Midagi sellist, ainult valge ja kollase lakaga. Lakk ja tiivad on kaks korda pikemad. https://www.pinterest.com/pin/314196511513750303/ |
Lõng on mitte-esmatarbekaup, seega lõngapoed on kinni. Mis seal ikka, tellin netist ja lähen toon ära- nagu eelmisel korral, kui kõik kinni oli. Aga võta näpust- see pood ei võimaldanudki ise järgi minemist, ainult saatmist. Ma, suure liialdusega, näen seda poodi oma aknast:) Küll aga õnnestus mul ühes teises lõngapoes niiviisi käia (e-ost järgiminemisega) ja loomulikult ei klappinud ekraanil olev värv tegelikkusega. Nii et saan ka kiruda, et "elada ei lasta!".
4. Seltsielu. Mitte, et see mul ülevoolav oleks, aga ikkagi. Näituseks eila käisime 14ndal sünnipäeval- ainult meie pere (nii on reeglid- kaks peret, kuni kümme inimest. Oi, me naerame seda, et kui kahe pere peale tuleb 11 inimest - tuleb koostada graafik, kelle kord on koridoris seista.) ja võõrustajad- kokku üheksa inimest. Ja 19.30 hakkasime koju tulema:)
Järgmisel reedel peaks toimuma ühe eestlanna sünnipäev, aga ... kaheksast peab nagu kodus olema ja autos võib korraga olla üks leibkond, ilmselt peavad taksojuhid sellest ka kinni. Näis, ärajäämise teadet pole veel tulnud.
Ma tõesti loodan, et sellest, mida on ette kirjutatud ja jõudu mööda täidetakse, on abi, ja 15ndast saavad vaktsineeritud (nii on öeldud) jälle igale poole sisse. Seda, et algklassid saavad 1. nov kooli, on peaminister kinnitanud "Me peame antud lubadust!", nii oli ajalehes kirjas! Selleks, et Aadi kooli saaks, käisime täna koolis testi tegemas. No on see katseklaasi sülitamine ikka aeganõudev ja räpane tegevus.
Õnneks oli neid seal kolm eestlast, nii et juttu jagus kauemaks.
Parem, kui nad lähevad kooli, siis ma vähemasti ei tea, et nad ei õpi suurt midagi😂 Eesti standardite järgi.
Kultuurielu
Oojaa, enne sulgemist jõudsin kaks korda teatris käia!
Madama Butterfly. Oled näinud? Ooper on alati traagiline, eksju? Kui ei ole öeldud, et tegu on koomilise ooperiga? Oli traagiline. Lugu ümber ei jutsta, aga üsna masndav on olla vaene arenguriigi naine. Valged mehed on valelikud sead. Kui naine usub, on tema ustavus (ja enesepett) murdmatud. Emaarmastus on ennastsalgav. Kui süda murdub... Nagu ikka, noh!
Esimeses vaatuses häiris mind väga tugevalt see, et 15- aastast neidu etendas nii 30+näitlejanna. No ei tulnud see süütus ja õhin ja muretus välja. Mida edasi ja traagilisemaks ning elukogemust vajavaks roll muutus, seda usutavamaks solist sai. Kavalehel oli kirjas, et tegu oli debija´ga, st Tatjana Trenogina tegi seda rolli esimest korda, ju koosseis muutus- etendus on mängukavas juba 2006. aastast!
Viimases vaatuses oli laval ka laps - mitte kolmene, nagu kavalehel kirjas, vaid, no ütleme, viiene. Igatahes ei saanud ma väga traagilistele aariatele keskenduda, sest mure poisikese kõrvakuulmise pärast oli suur. Kuigi oli näha, kuidas ema tegi kõik, et seda säästa, sest ta surus last tugevalt rinnale ja teise käega vajutas kõrvale. Ei saanud aru, miks see poiss sinna lukku on kirjutatud. Muusika oli võimas, lavakujundus ja kostüümid uhked.
Ooperisse tulime kolme eestlannaga. Kes ei soovinud meest piinata ja kellel valvas mees lapsi.
Tarkusetera: kui tuled Riia ooperisse, siis ära istu viiendasse ritta- ekraan (see, kuhu inglise ja ja läti keeles teksti antakse) ripub lava ääres, st enam-vähem pea kohal. Istu 10ndasse ritta, võiks palju parem olla.
Gulbju Ezers. W O W
ja nii võikski jääda- wow! Võimas! Millised kostüümid! Milline lavakujundus! Suurejooneline, suursugune (kallis) lavastus. Esietendus oli eelmisel aastal, jõuate seda oma elu jooksul siia vaatama tulla.
Teist korda elus ahastasin, et "MIKS ma seda varem pole vaatama läinud!!!"! Minust võiks saada Luikede järve turist! Kuigi midagi nagu kuskil virvenab....Olen vist telekast kunagi näinud, aga ei mäleta ka. Samas on mul nagu mingi õhkõrn mälupilt ka Estoniast... musta ja valge luige võitlusest-aga ju see polnud nii võimas.
Kui valge luik esimest korda laval oli, nii terve teise vaatuse, oli ta nii vaevatud, et mõtlesin, kas tal on tõesti väga valus- oli kogu aeg varvastel. No kogu maailma ahastus oli tema näos ja olekus. Kui sama baleriin musta luigena saabus, oli see hoopis midagi muud- milline võidukus, irvitus, jõulisus, parastamine. Võimas! Osatäitja oli lätlanna Annija Kopštale.
No ja Narri hüpped! Raido arvas, et ta hüppas koha pealt vähemalt 1,5 m kõrgusele. Korduvalt. Seda viimast ei arvanud Raido, Narr hüppaski korduvalt ja korduvalt koha pealt õhku.
Kuigi ostsin piletid "maskita" etendusele, algas paar päeva enne etendust eriolukord ja kõik pidid maskid ette panema. Polnudki kõige hullem kolm tundi nii olla.
Istusime kolmandas reas, mis sisuliselt oli teine, sest esimest rida ei oldud müüdud. Väga hea vaade oli, kui su ees ei istunud suurt meest.
Tarkusetera: kui tahad maskiga kohas ilma maskita olla, mine sööma. Või vetsu.
Kus lapsed olid? Esimene kord sõprade juures, teine kord kodus. Kui 22.30 ajal jõudsime, oli Marie meie voodis keras, Aksel vajus meid nähes kohe magama ja Aadi tegeles millegi olulisega. Mitte magamisega.
Juba on olemas piletid La Traviatale ja Pähklipurejale. Näis, kas saame minna.
Sünnipäeval kutsusin eesltannad Läti Etnograafia - ja Vabaõhumuuseumisse. Lugu algab septembri lõpus, kui helistasin Riia Portselanimuuseumisse, et tahaks ekskursiooni ja portselani maalimise töötuba. Selgus, et okt I nädalal võinuksime saada ekskursiooni ja maalimise protsessi tutvustuse, töötuba oli lubatud ainult pereliikmetele. Alates 11. okt enam ei midagi, ainult sisepääsu. Ja ka see võimalus tühistati okt I nädalal, st muuseumid on kinni. Küll aga soovitas nõutu administraator, et äkki vabaõhumuuseumisse saab. Helistasin, et tahaks töötuba, lubati nimekiri saata, aga saadeti kiri, et alates oktoobrist nad enam töötube ei tee. Helistagu ma giidile. Ja giid, Ilze Karlsone, oli nõus! Ta rääkis mõnusat selget ja aeglast inglise keelt, nii et jõudis jälgida, mõelda ja eesti keeles arutada ka, et kas saime ikka õigesti aru.
11ndast oktoobrist sai mitte-eluvajalikesse kohtadesse siseneda ainult vaktisneerimissertifikaadiga. Aga 12. oktoobiks ei olnud skänneerimismasinad veel vabaõhumuuseumi jõudnud.😂 Hoonetesse sisenedes pidime maskid ette panema. Minu arust on täiesti jabur, et ka vabaõhumuuseum on praegu kinni- see on ülisuur park!
Väga huvitav tuur oli. Ajalugu on meil sarnane, aga on erinevaid kombeid. Näiteks oli lätlastel kombeks eluajal kirst soetada. "See oli osa elutoamööblist, " ütles giid. Kui tema laps oli, siis nad mängisid sõpradega kirstudes! See oli kõige põrutavam uusteadmine. Hea on teada ka seda, et 80 hektarit on kujundatud mini-Lätina - Jugla järv muuseumi ja Riia vahel sümboliseerib Läänemerd ja piirkonnad on paigutatud sellest lähtuval- rannas Kuramaa jne. Igasse mini-piirkonda on toodud ehitised päris-piirkonnast.
 |
| https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti_ajalugu |
Meie tutvusime Zemgale (vist ka Vidzeme) taludega, ise jalutasime ka Kurzemes.
Ühele piirkonnale olid omased suured majad, kus kogu pere ja sulased ühes toas magasid. Teisel jällegi väiksem elumaja pererahvale, sulased elasid saunas, mis oli selline suurem, nagu meil Vargamäel näha. No mitte nii suur, kui Vargamäel, muidugi. Viimasele piirkonnale oli omane ka see, et maja asus keset hoovi ja abihooned mõõdukas kauguses, nagu "hiired majas, sabad väljas" ja seda selleks, et kui tulekahju puhkeb, ei põle kõik maha.
Kurzeme juures nentis meie hiidlane, et "Kärdla on selliseid maju täis". Ei oska kommenteerida, ma pole kunagi Kärdlas käinud! Seal oli ka tunne, et "selles majas elab küll keegi", tegelikult muidugi mitte, aga kardinad ees, lilled hoovis, kuidagi väga kodune ja "elus" oli kõik.
 |
| Giid räägib meile tõrva ajamise hütist. Kuhu vaja (raiesmik), sinna püstitas tõrvaajaja majakese, ajas kändudest tõrva ja võis lõpuks ka selle majakese ära põletada, sest järgmine tööots võis maja kokku pakkimiseks ja kaasa vedamiseks liiga kaugel olla. |
 |
| Rookatust näed? Muuseumil oli õnnestunud EL rahastus saada ja nüüd nad vahetavad hooga rookatuseid. See oli äkki mullune. |
 |
| Sellist mantelkorstent meie taludes polnud, aga kusagil Lätis oli. See näeb välja, nagu mantelkorsten, aga tegelikult on sel ka aken, pms köök. Köögi ümbruse põrand oli turvakaalutustel muidugi kivist. Eks siin on ka puhtuse moment - pilt on tehtud pms koridoris. Ukse taga on tuba, kus hea tahtmise korral võis 20 inimest magada. "Teades, et lätlaste lemmiktoit on oad ja hapukapsas.. kas te kujutate ette, milline õhk siin hommikul oli?!" |
 |
| Sellist asja pole varem näinud, et kappidele (ja kaubakirstudele) aastaarvud oleks kirjutatud. Sina oled? Eestis olid levinud vist rohkem nikerdustega esemed, siin, näe, maalitud. |
 |
| "Aga kuidas nad ...seksisid?" "No vaadake, vanasti ei abiellutud armastuse pärast, vaid majanduslikel põhjustel. Seksiti nii palju, kui hädapärast tarvis." |
 |
| Väga mõnus jalgade toetamise tugilaud! |
 |
| Mis see on- post ja vitsast paun? Post keerleb. See on lapsehoidja! Kõndima hakanud laps pandi sinna sisse ja seal võis ta ringiratast käia, palju jaksas. Rohelised keraamilised kausid ahju sees (teisel pool müüri on see mantelkorsten) teevad seina õhemaks ja nii tuleb soojust kiiremini tuppa. Praktilisus, kavalus ja tarkus igal sammul ja pilgul. |
 |
| Apartemendid! |
Jalutuskäik fotograafiga
Jah, ka meie jõudsime, kummalisi teid pidi, nagu ikka, jalutuskäiguni fotograafiga. Sõitsime selleks Jaunmarupite Vesiroosi mänguväljakule. Olin seal korra Aksliga jalgpalli mängimas käinud, st tema võistles ja mina jalutasin. No ja lastega on ikka kindlam minna mänguväljakule, kui lihtsalt "romantilisele jaulutuskäigule". Vähemalt meie omadega.
 |
| Ütleks, et ekstra sinna mänguväljakule minna pole mõtet- selliseid on Läti täis, aga kui juhtud mööda sõitma, on see kena koht peatumiseks- jõgi, tiik, metspark, kõik lähestikku. |
Kui Regina meid eesti keeles tervitas, jäi Akslil suu lahti - ta räägib eesti keelt! Jaa, Regina pildistab nii Eestis kui Lätis ja vist natuke ka Leedus. Seal käib pigem "tööl", elab Eestis - Lätis.
Mis seal ikka, pildid räägivad endi eest. Aadi oli üliedev- muudkui ronis igale poole ja ootas, et "ta must pilti teeks", Aksel ei olnud nii pealetükkiv ja Marie ei tahtnud kuidagi paigal püsida, meie Raidoga ebalesime...Kokkuvõttes oli tore ja pildid kah kenad. Regina tunnistas ka, et natuke kohutas teda "kolm last", aga kõigi üllatuseks püsisid nad keansti koos ja kuulasid, enamjaolt, ka sõna, st keegi ei kukkunud ei tiiki ega jõkke.
 |
| Pargi taga on skeit, muidugi läksime ka sinna. Jessver, kuidas Regina oma varustusega rambile turnis, et Aadit "püüda". |
 |
| Pusad on Eesti Etnost. Kahjuks minu suurust kuldse kukega polnud. |
Aitäh lugemast! Raido ja Aksel läksid täna Türile. Raido ehitama ja Aksel virtuaalõppesse vaheldust saama (närve kosutama), aga tegelikult, tuli täna nii 15 ajal välja, et hoopis jalgpallivõistlustele. Ta ei tea, kuhu, aga buss väljub VIST see kell. Paide Linnameeskonna U14 on nii kokku kuivanud, et kui Aksel end näole annab, veetakse kohe võistlustele.
