ERASMUSega Tenerifel. Neljas koolipäev

Tursim annab jalgades tunda. Magama lähen Eesti kella järgi, magan hästi ja esimene virgumine on samuti kodumaa ajas, misjärel tunnen rõõmu, et saan edasi magada. Ärgates on padi ka pärast pesemist näos ja ega kehal läheb ka aega, et mõista, et voodisoojus ongi normaalne ka vertikaalses asendis ja selles peab suutma olla tegus.

Täna oli šoppamise päev. Otsisin suveniiripoode, kus mäletasin midagi  olevat. No sai veidi trambitud, aga üsna enesekindlalt, sest see osa linnast, hotelli lähiümbrus, on, kas just selge, aga tuttav. Samas tuli tõdeda, et mõni pood oli asukohta vahetanud ja jäigi leidmata. Jõudsin enne kursust isegi tagasi hotelli. 

Leidisin veel ühe pargi. Üsna tilluke, aga väga santacruzilik - varjupakkuv kõrghaljastus ja hästi hooldatud.

Sellise skulptuuri asukoht oli kummaline - meeste taga on liivakast. Otsustasin, et liivakast lisati hiljem.

Lõunasöögiks ostisn bowli. Ma küll lootsin, et see on soolane, aga aega oli napilt ja mees nii kenasti selgitas, et mida kõike ta sinna sisse paneb ja kuidas ta garanteerib, et see maitseb mulle ja otsustain seda proovida. Siin sees oli jogurt, kaerahelbed, maapähklivõi, puuvilju ja midagi väga külma. Tegu on keskmise suurusega portsjoniga ja kuigi ma arvasin, et sellest jagub mitmeks päevaks, sest maitse oli tõesti luksuslik ja külluslik, sõin selle siiski kodustega kõne ajal märkamatult ära. 

Koolitus kulges omasoodu. Mul oli eile ActionBoundi tutorial pooleli jäänud ja asusin seda vaatama. See kujunes väljakutseks, sest Bacha muudkui seletas ja näitas midagi ekraanil. Ma jäin endale kindlaks ja vaatasin video lõpuni ning asusin siis ülesandeid sisetama. Mingil hetkel meenus, et olen ju AI-koolitusel ja andsin sellele käsu luua konkreetsete oskustega õpilastele küsimusi Türi põhikooli ümbrusest. Tõden, et paar hääd mõtet tuli. Tegevust valmis ei saanud.

Selle koolituspäeva kõige jaburam AI prompt  oli, et "Tee see tekst inimlikumaks, tee kirjavigu." Poolakatel oli muresid projektide aruandlusetega. Eks neid olegi tüütu kirjutada. Käski AI-le ja sekundiga  valmis. Põgus lugemine ja tõdesime, et ega see nüüd väga inimlik tekst ole. Selline ülipuhas, kliiniline. Seejärel antigi eelnev käsk ja selle koha peal jäin mina seisma - kui selline asi on võimalik, siis miks on inimesi vaja? Jabur. Siit ilmselt läheb minu eetika ja aususe  ja väärtuste piir. Tee ise. Ole inimene, mitte ära lase masinal inimest mängida. Edukalt, kusjuures. Hirmus. Ka slovakid tõdesid, et selline käsk oli jube.

Päeva lõpus anti meile tunnistused, sest järgmisel päevale läheme taas väljasõidule ja mine tea, milline ilm tuleb. Tunnistused olid ilusal värvilisel paberil ja poolakad ütlesid, et neile see ei sobi, sest EL lipp on must, aga nende aruandluses peab see olema värviline. 

Niisiis - tubane koolitus sai läbi. Mida ma nüüd tean ja arvan? 

Ma tean, et AI on tööriist. Ma arvan, et seda ei pea, aga võib kasutada ja see töötab igaga erinevalt.

Ma tean, et AI on kratt. Kui annad vale käsu, saad vale asja ja lõpeks võib ta enda ka ära süüa. (Vt allpool ühte prompti.)

Ma tean, et gamificationi ehk mängustamise põhitunnused on: punktid, lõbus ja tasemed. Ma arvan, et see on nagu arvutimäng ja selle koostamine äppides võtab aega.

Ma tean, et enne, kui digividinaid kellegi soovitusel kasutama tormata, tuleb juhendit lugeda/vaadata. Ma arvan, et see on õige.

Ma tean, et AI ei tea, AI on andmete kogu. Andmete, mida inimesed on kuhugi sisestanud. Ma arvan, et see teeb sellega töötamise lihtsamaks - on selge, et inimene vastutab. Ja valib. Ning et kiirus ei ole oluline. Kui inimene teeb, siis peaks see ikkagi kvaliteeti tähendama.

Ma tean, et mina, minu teadmised, oskused ja loovus on väärtuslikud ja ma arvan, et AI ei tohi olla esimene abivahend.

Ma tean, et on olemas palju ägedaid digividinaid. Ma arvan, et digividinate kasutamine peab olema põhjendatud, eesmärgist lähtuv.

Ma tean nii mõndagi Tenerife ajaloo, kultuuri ja looduse kohta. Ma arvan, et kõiges on kasulik mõõdukalt kahelda. 

Ma tean, et rahvusvaheline koolitus on osalejate tõttu väga äge. Ma arvan, et lähksin veel, kui võimalus avaneks. 

(Võib-olla ma seda postitust täiendan ka edaspidi. Teadmised ju settivad.)

ERASMUSEGA Tenerifele. Kolmas koolipäev.

Eile näitas poolakas kaardil randa, kus on sahara liiv. Hommiksöök söödud, ilm hinnatud (valesti, loomulikult, palju soojem oli) läksin bussile. Buss oli meeldivalt tühi ja kohalike sõitjate päralt. Ainuke ebameeldivus oli väga hästi töötav konditsioneer. Sõit viis mööda rannikut, läbi kaubasadama. 

Olingi kollase liivaga Teresitase rannas. Muidu pidada rannad siin musta liivaga olema. Loomulikult oli tuuline ja esimene kokkupuude Atlandi ookeaniga oli külm, aga mööda veepiiri jalutades läks vesi aina soojemaks ja tegelikult võinuksin isegi ujuma minna.

Hmm - tuul puhub kuidagi vastassuunaliselt:)

Nagu korralikule rannale kohane, oli olemas ka rannavalve. Noormees kõndis mööda pikka rannapiiri ja lisaks ujuv-abile (ma ei tea, mis selle nimetus on, midagi, mis aitab vee peal hõljuda) olid tal kaenlas ka lestad. Muide, topless päevitamine tundus olevat norm.

Ranna kõrval on kalmistu. Must liiv nii kalmudel kui kottides.

Ma ei ole rannainimene, eksole. Ja mis mõtet on välismaal rannas vedeleda? Liiv ja ookean katsutud, sõitsin tagasi ja läksin sõjamuuseumisse, mis originaalis oli merekindlus.See jäi teele ja veel suuremaks rõõmuks oli tasuta. (Eks ma olen harjunud neis käima kah:)) Muide, see asub väga lähedal tollele imelisele park-botaanikaaiale, kus eile käisin. 

Pole aimuga, mis tegelased need on, aga asuvad sõjamuuseumi otsas. Siit sisse ei saa.  Päikeseprillid pole mitte niivõrd päikese kuivõrd selle majadelt tagasipeegeldamise pärast. Silmad valutavad sellest eredusest.

Muuseum paikneb elurajooni keskel. Hea ju hommikul vaadata, kas torud on alles või on neid kuskil mujal tarvis läinud. Ümber muuseumi on kõrge kiviaed, tänavalt sisse ei näe ja üksi üle ei roni.

No ei saa aru, mis häda on täiemõistuslikel inimestel sellisse klaasist pirni ronida ja lendu tõusta. 

See on logistikute töövahend:) Sellega vedasid kaks muula leiba ja juua 200 võitlejale ning riideid ja jalanõudis 20-50le sõdurile. Tegu on 1915a mudeliga. Nii oli kirjas - mudeliga.

On ju kirgas. Seda valget seina ei saa prillideta vaadata.

1898a oli Hispaanial USAga madin ning viimane jäi Kuubast ja Filipiinidest ilma. Usakad lubasid Hispaaniat, ennekõike Kanaare rünnata. Rünnak jäi ära, aga ettevalmistused jõuti üles tähendada. 

Kindluse käigud ja ruumid on usaldust äratavad ja ekspositsioon neis mõnusalt rahulik, selge.

Klassika - raudrüütel seisis nurgas, hobune oli tal seljas. Antud juhul küll kummaline vaipseelik.

Kirjas oli, et see kahur, suurtükk on Felipe V ajast, st kusagilt 18. sajandi I poolest. Midagi ei tohi ära visata, äkki saab muuseumis näidata.

Saarele kohaselt olid ühes toas merekindluste maketid. See siin, San Juani nimeline, võeti kaitseehitiste nimistust maha sadakond aastat tagasi. Selleks ajaks oli see nii 300 aastat saart kaitsnud.

Nüüd keldrist välja. Siin on üks tore briti ankur. Mingil põhjusel muutis firma omanik härra Byers firma logo ära. 

1342, kui meie valmistusime jüriöö ülestõusuks, siis mallorkalased purjetasid esimest korda sellise laevaga Kanaaridele. Vähem kui 30a pärast kinnitas saarel kanda Teldense piiskop. Paha lugu.

Muuseum-kindluse hoovivaade. Kaunis. Mõlemal korrusel on näitused, lisaks siis väliala ja välismüüride alused käigud.

Muuseumis oli vähe külalisi. Kui alumisele korrusele jõudisn, haaras turvatädi mul käest, pani istuma ja VCR-prillid pähe. No ajab ikka aju segi küll drooniga lendamine. Ma pidin ikka korduvalt prillide vahelt piiluma, veenudmaks, et jalad on põrandal. See oli virutaaltuur muuseumi kohal ja ka sees. 

Süda pahaks ei läinud, aga ega siis vetsus ainult öökimas ei pea käima. Vaadake, milline asukoht ja torude paigutus. 

Midagi naisesilma paitavat ka. 

Siin on valik filipiinlaste relvi. Oli ka foto meeste ja relvadega, mõned relvad olid kandjatest peaaegu pikemad. Lõuani kindlasti. Hirmsad terad. Täitsa metslased ikka.

Muuseumis on väga huvitav kaardiharjutus legendaarsest tenerifelaste merelahingust Nelsoni mereväega 1797. aastal. Ta kaotas selles lahingus käe ja sai kohalikelt lüüa. Loomulikult filmisin seda taaselustust, kuid kahjuks said klipid bloggeri jaoks liiga mahukad. 

Soovitan minna. Muuseum pole suur. Ametlik arvamus on, et läheb nii 2-3 tundi, aga saab ka kiiremini.

Oli lõunaaeg ja astusin esimesse kõrtsi sisse. No ei ole ju kohvik ja pubi ka mitte. Kohalikud papid istusid, ajasid juttu üksteisega, aga käisid ka baaridaamidega kudrutamas. On siis baar või kõrts? Söögikoht. 

Inglise keel pole siin teeningajate ametijuhendis sees. Käed ja tõlkeäpp appi ja otsustasin süüa anšoovisesalatit. Sain kolm hispaania tomatit (ehk siis kõvad ja vesised) mõned anšoovise ribad, toorest sibulat ja magusat paprikat. Ütleme nii, et üks tomat oli ülearune:) 

Kuna jalad on turismist ikkagi väsinud ja mul on taskus seitsme päeva ühistranspordikaart, siis sammusin üle tee ja istusin bussi. 

Kolmas koolipäev algas ohtrate AI-de ja äppide tutvustusega. Bacha oli meie kodutööd läbi töötanud ja meie kohta pildid koos küsimuste ja vastustega loonud. Tegelikult tegi pildid andmete põhjal chatgpt. Jätkus tööriista-jutt. Tekkis seos kratiga - kui sa talle õiget ülesannet ei anna, siis ei saa sa midagi. Ja see sööb sinu ka tagatipuks ära. Aina enam sigines juttu kiiresti, sekundiga, kiiresti, nii lihtsasti. Kuulasin seda kiiresti ja tekkis paralleel kiirtoiduga - kiiresti ja kohe. Kas kiirtoit on hea? Ja kui sekundiga saab toota lugematu arvu asju, siis kes seda kasutab??? Kangesti prügi tootmisena tundub see kiiresti.

Seekord oli veel üks ekspert - Daniel, kes teeb CapCutiga kiiresti videosid. Ikka kiiresti. Kohe. Valmis enne, kui tegema hakkab:) Ei, mitte nii. Igatahes oli mul temaga kena vestlus ja sain vastused küsimustele, mille olin oma kodutöös esitanud, kuid Javier need vastuseta jättis. 

1. Kuidas läheneda äpile? Äppe on tuhendeid, kuidas nendega tööd alustada? Käid koolitusel, see on hea, see veel parem ja kõik on imelihtsad kasutada. Et ma oskan raamatule läheneda, aga mida teha äpiga? Ta mõtles ja ütles, et suhtu äppi nagu kodumasinasse - enne kasutamist ava manuaal e juutuubi video. 

2. Küll on kahju ajast, kui selgub, et see äpp, mille manuaali läbi töötasin, ei  sobi mulle. Mõtles ja ütles, et tema ei skrolli sotsiaalmeediat, sest see on raisatud aeg. Kui sa midagi uurid, siis pole see raisatud aeg. Isegi, kui see sulle ei sobi, sest sa saad teadmise.

3. Kui mu elukutset kuulis, oli juppa aega vait ja ütles siis, et ma peaksin enne äppide süvauurimist hoolega mõtlema, kas see, mida ma teha tahan, tasub end hiljem ära, kas see on taaskasutatav.  Pole mõtet luua mängu või tegevust ühekordseks kasutamiseks. Arukas noormees.

Teine osa  kulus isiklikele projektidele. Mina otsustasin, et võtan siis selle aja ja uurin Actionboundi, mida Ly Leedu suvekoolis nii haaravalt tutvustas. Õppevideo kestis tund ja 38 minutit, seda oli rohekm kui alles jäänud sessiooni aeg. 

Koduteel sattusin kontserdile - pargis esinesid rahavamuusikaansambel ja rahvatantsurühm. No küll oli kena nende pehmet liikumist ja õõtsumist vaadata. Kahjuks said filmitud klipid liiga pikad. 

Õhtu lõpus vaatasin kohalikku mälumängu. No kas just vaatasin, see mängis blogimise taustaks. 

 

ERASMUSega Tenerifele. Teine koolipäev.

Kuna koolitusruumid olid hommikupoolikuteks juba broneeritud, siis algavad meie teisipäevased, kolmapäevased ja neljapäevased sessioonid 15.30. Alguses tundus see jama, aga tegelikult on päris mugav - hommikul ei pea kella peale kuhugi jõudma ja turismiga ei saa üle pingutada. Vaatamata hilisele algusele jäävad poolakad hiljaks. Või noh... esimesel päeval, kui neid ootasime, arutasime tenerife aja ja  akadeemilise veerandtunni üle. Poolakad, erinevalt teistest, liiklevad autoga, neil on üks ratastoolis ja eks need kaks aspekti lisavad aega. 

Hommiksöök on 7-10. Püüan minna nii 8.30 ajal ja pärast päevavalgust ja arusaama ilmast oodata. Hommikul on eriti pilves ja tuuline ja hämar, aga nii 10-11 ajal on juba üsna kindel, et tuleb taaskord kena päev. 

Hommiksööki söön kogu raha eest. Munapuder on igahommikune valik, aga soe kõrvalpala on erinev. Täna olid hautatud köögiviljad. Õunakook oli maitsev, lehttaignasse keeratud šokolaadikreem mitte nii väga. Väikse karbikese sees on pasteet. Kuna tean, et päevad on pikad ja tegusad, siis olen ka kohvi võtnud. Esimene kord panin täiega puusse - kange ja lögamagus sai ja jörgmine kord piilusin, mida mnu ees võeti ja see oli juba parem. 

Kui mind eile koju toodi, siis nägin teel ilusat (tundus) tuledes säravat parki, mis ei olnud mu hotellist kaugel. Asusin seda otsima. Esmalt oli mul vaja postkaardid posti panna. See osutus ootamatult kergeks - hotelli adminn juhatas mind ümber nurga. Noh, kuna ma läksin iseenda tarkusest, siis tegin maja ümber tiiru ja nägin teel nii mõndagi huvitavat - palme ja tundmatuid puid.

Puud on puud, aga kummastab, et nad on enamasti väga jämedad, kõrged ja laiad. Pole botaanik, aga väljanägemine on neil nagu liiga erinev, et koos kasvada. Samas - meil ka okaspuud ja lehtpuud. On silma jäänud. Postkontor, tundus, oli koridori sätitud. Kassasid oli palju, teenindajatel aega maa ja ilm, näpppude ja sarnaselt kõlavate sõnade abil sai selgeks, kuhu kaardid lähevad.Pildil on poskontori keskkoht  - ma ei teagi.. on see aatrium? Läbi mitme korruse.

Kirjutasin, et monumntidega on siin halvasti. Leidisn ühe purskkaevu - kas see pole nigel?

Tänase avastusretke ajal sain selgeks, et olin linnale liig ateinud - siin on skulptuure küll. Lihtsalt ma polnud päris keskusesse veel jõudnud. Aga selle juurde jään ikkagi, et nii hooned kui kujud on üksteise otsas ja nende vaatlemine-pildistamine on keeruline. Seega ma seda väga ei tee. Jõudsin kiriku juurde. Täiesti väljapaistamatu, majade kõrgune kasthoone. See oli petlik:) Tegu oli 15.-16. saj barkokk-kirikuga, mille ühte altarit restaureeriti. Kõlas muusika.

Nimme pildistasin nii, et töömees jäi nähtavale.

Kõigi kolme löövi laed olid puidust. Ju siis kunagi varem oli saarel rohkem puitu. Ma pole siiani ühtegi puumaja näinud. 

Krõõda lävepakk. 

Teel möödusin Montessori koolist. Katusel toimus pallimäng. Iga ruutmeeter pinda on hinnas.

Lubatud mänguväljakupilt.

Park, mida otsisin, oli seda väärt. Parque García Sanabria on nagu botaanikaaed. Head nautimist. Aa, üks seikveel - olen näinud siin tuvisd, kes on üsna lahjad ja mingit värvulist. Kuigi see on suur park, siis kohanud ma ka seal linde. Olen kuulnud koledaid kraaksatusi, nagu papagoid, aga näinud pole. Isegi, kui pea kuklas jälgima olen jäänud, näen ainult okste liikumist ja jalgu. Puude lehed on nii suured, et varjavad hüppaja. Nagu spordiga - telekast näeb paeremini. Aga nüüd - head nautimist.

Tegin pildi meie kuradirähnraisale. Ilmslet väljamaa sugulase tehtud. 

Neil on siin kuulsustega mingi värk. Mäletad, lainemurdjateks olid kivid kuulsate muusikute portreedega, siis sadamas oli tuntud külaliste allee ja siin oli hulk kunstnikke puude otsa riputatud.

Taimed ei olnud sildistatud. Tähendab, tahvlite alused olid olmas, aga info enamasti puudu.

Mänguväljakunurk

Raamatunurk

Paradiisilindude koloonia:) Niiviisi karajas on nad väga kenad ja suursugused ning tunduvad suhtlevat.

Kunst

Jõudsin spordisaali. Selles pargiosas oli kolm treeninggruppi - kaks tegid vist minigt üldvõimlemist-treenigut, aga ühed vehkisid kaigastega. Pigem vaneamd inimesed.

Aia nurgas on aiaosa Olivo. See on kenasti sildistatud ja tutvustab maitsetaimi. 

Kui on känd, tuleb sinna midagi istutada.

Väga kole oliivipuu

Teed on ääristatud vildakate metallkastidega. Nende sees pole midagi. 

Kus on pandad? Ei, ei, ei ole bambuse taga peidus. 

See on vist ametlik sissepääs.

See skulptuur viis mu jälle Viljandisse. Seal oli kastis laulja, siin on kasti löödud raudrüütel.

Soovitan külastada. 

Kursusekaaslased on väga huvitatud kohalikest erilistest (looduslikest) vaatamisväärsustest. Ma olen vist ainuke, kes linnaturisimi teeb. Trammi lõpppeatus on La Trinidad (meenus Eldorado repertuaaris midagi ning tekkis huvi külastada) ja selgus, et see asub soojalt soovitatud La Lagunas, mis olla palju toredam, kui Santa Cruz. Niisiis kaks ühehoobiga. Mööda Rambla de Santa Cruzi kaunist alleed trammi poole jalutades sattusin huvitavasse parki. Kõik pingid, 20 tk, olid ise mosaiigiga ja tutvustasid Tenerifele olulisi kaubaartikleid. Ma arvan. Siin oli ka lustlik konnadega purskkaev.

Tuli välja, et trammisõit La Lagunasse oli halb mõte. VÄGA halb. Sõit oli ilmatuma pikk, tramm ülerahvastatud ja reisi lõpus polnud enam midagi hingamisväärset hingata. 

Möödusime ühest koolist, mis oli kõrge müüriga ümbritsetud. Seda hetke, millal Santa Cruzist sai La Laguna, ei märgnud. Kuna mul oli vähe aega, siis tegin ülilühikese jalutuskäigu ja sõin trammiteeääreses Aladdini kebabis ülikülluslikku kebabi. 

La Lagauna on ülikoolilinn. Kas seal olla seitse osakonda? Inseneeriat nägin, räägiti põllumajandusest jvm. Trammitee sõitis ühes osast campusest mööda ja bussijaam oli suisa kahe osakonna vahel. Bussisõit tagasi oli väga hea otsus - palju kiiremini ja vähem rahvast. Needki sädistavad tudengid. Aga kursusekaaslased käisid seal järgmisel päeval ja jälgisid minu soovitust ning sattusid bussile, mis epatus iga nurga peal. Aga nad olid rahul, sest nägid pärislinna. Buss möödus kuusirplikust kontserdihoonest. Selge, oleme kohal ja ma tean, kus. Võta näpust. Seal, kus pidanuks olema trammitee, polnud midagi. Eskalaator oli. See tundus kahtlane ja olles natuke segaduses, sammusin mööda müüri äärt vähestele järele. Haa - bussipark asub bussijaamahoone katusel. Leidsin trammi ja sõitsin kursusele. Pilt bussist - pakiriiul ja mitte niisama, vaid kaunis.

Koolituse teise päeva esimene osa kulus enda sätitamisele AI-maailmas. Minu arvates. Meil lasti rahulikult arutleda ja jagada kogemusi ning mõtteid. Edasi selgitas Bacha mängustamise (gamification) ja mängupõhise õppimise (game based learingin) vahet. Sain aru nii, et konkreetne mäng kui õppevahend pole mängustamine. Mängusamise olmus peab olema märkamatu probleemilahendus e õppimine, mille käigus kogutakse punkte, kus on tasemed. Nt DuoLingua. Fun, learning, interaction. Põgeministoad, aardejahid jmstegevused. Tal oli huvitav näide, kuidas tegi hirmigavale saksa keele kursusele põgenemistoa. Harjutused ja puha. Uurisin, et kust mängu sisu tuli. Ta oli võtnud ühe harjutuseksami ülesanded, aga teise vormi pannud ja liikumise lisanud. Kaval. Päeva võttis kokku TORE ehk mängustamise põhimõtted: Thematic, Organized, relevant, Enjoyable. Kooliinimesed arutasid nii ja naa seda mängustamist ja välja toodi, et see on väga ajamahukas; kas täiskassvanud haakuvad ja kuidas kontrollida. Siin oligi konks - Javieri eduelamused pärinevad projektitööst ja mitteformaalsest haridusest. Küll aga kinnitas, et vanus pole oluline, peamine on tähenduslikkus. Saime koduse ülesande: täita küsimustik, millised on meie vajadused tingimused, et oma töös AId või äppe kasutada. Loomulikult nimetas ta sessiooni ajal mitmeid äppe ja AI-sid, mida ise kasutab, mis on tema kogemuses töötanud ja mis mitte. Rõhutas ka seda, et digividin võib olla kui tahes äge, aga kui inimesed seda ei kasuta, siis pole mõtet. Tõi näiteks minig meeskonnatööäpi, mida ükski meeskond pole omaks võtnud They sent all dockuments to WhatsApp.