ERASMUSega Tenerifele. Esimene koolipäev

Ma ei jäänud hiljaks! Kuigi kiireks läks, et 10ks kohal olla:)  Koolituskoht on vabatahtlike maja keldris, aga kohvipausid toimuvad katuseterrassil. Nagu sisustusematerjalist näha, siis on hiljuti ruume juurde tehtud. 

Grupis on üks inglane, kes töötab Berliinis algkoolis, kaks slovakki ülikoolist, mina ja siis viis alati hilinevat poolakat miskitsorti omavalitsuse toetatud pensionäride päevakeskusest. Kaks poolakat ei mõista inglise keelt. Küll aga saavad poolakad ja slovakid omavahel mingis keeles räägitud. Vist poola. Lisaks õpetaja Javier Gonzalesele, on ka kaks assitenti. Üks, Irina, on Ukrainast ja tema filmib ja pildistab. Pidevalt. Teine, vist Airi, on Jaapanist. Tema katab laua, muul ajal on koolitusruumis ja teeb midagi telefonis. 

Mida ma arvan õpetajast? Kirjutamise ajal on juba kolmas päev läbi. No ta on väga tegus ja kirglik mees. On leidnud oma nišši ja ilmselt elab hästi. Ta teab nii mõndagi astronoomiast ja vulkaanidest (sellest edaspidi), ta on (jätkusuutlik) giid, ta võitleb guanche`de eest, usub mängustamissesse kui õppevahendisse ja teda peab kutsuma Bacha´ks, sest ainult vanaema kutsub teda Javieriks. Ta usub, et saart valitsevad ärikad. Ta on õppinud ITd. Tegus nagu Hunt Kriimsilm. 

Saare esimstest asukatest nii palju, et maiseid jälgi on neist vähe. On hilisemaid romantilisi maale ning arheoloogiliste väljakaevamiste leide. Kui õigesti aru sain, siis valitsus on nad maha vaikinud ja praegu tahetakse vist nende asualale uusarendust teha. 

Kui ta oli covidi ajal enda lõbuks La Lapalmasse ühe tänavatel kõmpimise ja linna ajalooga tutvumise digimängu loonud, selgus, et see on väga hea mõte ja nüüd on linnavalitsus neid talt veel tellinud. 

Tema ettevõtte nimi _tivity tuleb kolme sõna ühisosast: activity, connectivity, positivity. Selleni jõudis ta pärast kolme aastat täiesti ebaõnnestunud nimega ettevõttes tegutsemist. Pärast nimemuutust läks asi paremaks. 

Loomulikult on hädavajalik teha tutvumsmänge. Õnneks oli seekrod valutu - ainult nimesid kordasime. Esimesest päevast panin kirja järgmised mõtted. Mõned vanade kinnistamiseks, mõned uutena.

1. ootus on passiivne ja eesmärk aktiivne seisund. Olin seda mõtet kuulnud ja tegin enda jaoks täienduse, et inimestelt pole ootusi mõtet küsida. Õpiolukordades.
2. AI-d tuleb kasutada nii intelligentselt kui võimalik. Võta AIst parim ja hoidu halvimast.
3. promptid näitavad sinu teadmisi teemast ja oma eesmärkidest. Mida paremad promptid lood, seda sügavamad vastused saad.
4. AI ei mõtle. AI on AINULT ANDMED (data). See on matemaatika. AI kasutab andmeid, mis inimesed on loonud. AI on informatsioon ja matemaatika. Alati peab kontrollima. Kõike.
5. AI on tööriist.

Seda viimast kordas ja toonitas ta pidevalt It´s a tool. Meenus mu häda, kui noorsootööse tulid mõisted tööriistakohver ja tööriist. "Mis on sinu noorsootöötaja kohvris? Millise tööriista sa tänaselt koolituselt kaasa võtad?"  Meil oli isegi noorsootöötaja kohver väljatootatud ja mis seal kõik sees peaks olema. Olen seda Põlvamaa noorsootöötajatele tutvustamas käinud:) Olgu. Edasi. Mis tööriist? Haamer on tööriist. Ja kirves. Saag. Aga ma töötan INIMESTEGA. Mis tööriist??? Mõtlesin ja mõtlesin, tundsin ängi, et minu noorsootöötaja tööriistakohver on hale. Korraga tabas mind valgustus: sa võid anda samade omadustega kirve mitmele, juhendada neid täpselt ühtemoodi, aga tulemuseks on lõhutud pliidipuud, tahutud paat ja puuduv sõrm. Ehk siis: tööriistad ei tööta iseenesest, vaid sõltuvad kasutaja tahtest, vilumusest, vajadusest jne. See pole halb, erinevad oskused täiendavad. Kuna mul oli see tööriista-värk enda jaoks läbi mõeldud, siis sai siin kohe üks asi selgeks - AI ei ole must be  ja kui selle kasutamine ei tule mul välja, või ma ei taha, siis on minuga kõik korras. 

Kell oli peaaegu kaks ja suundusime esimesele õppekäigule - Teide rahvusparki. See organiseeriti nii, et nädal enne tuli küsimus, kas tahame minna, see maksab u 50€. Ja siis pühapäeval tuli pakkumine, et 43€ eest on võimalik ka Teide otsa gondeldada. Muidu pidi sinna kaks nädalat pileti ette ostma, aga kuna Javieril on selles äris käpp sees, siis läks kiiremini. 

Lühidalt, sest pikalt võid lingi alt lugeda. Tenerife on vulkaaniline saar. Selle keskel on mitteaktiivne Teide vulkaan - 3715m (paljudes brošüürides on ikka veel 3718, aga 20a tagasi mõõdeti ja saadi tiba vähem). Teide purskas viimati 1909a ja praegu on oht, et see võib kokku variseda. No mitte homme. Nii sadade aastate jooksul. Aga võib-ollaka homme. Teide sees elab koletis, kes neab ära igaühe, kes Teidelt kivikese kaasa võtab. ("Meil käib viis miljonit turisti aastas!") 

Linnast oli vaja kiiresti välja saada, sest juba kella kahest on siin tipptund, kuna inimesed lähevad töölt koju. Mu imestus oli vist suisa ebaviisakas. Teel tegime ampsupeatuse. Ma tõesti ei mäleta selle hõrgu asja nime. Nägi välja nagu subway, aga maitses kordades paremini. Saia osa küpsetati silme all.

Täitsa jama oli see, et nii kui me mäkke tõusma hakkasime, hakkas mul keerama. Mitte palju, aga piisavalt, et kogu tähelepanu kõhtu suunata ja püüda aru saada, kas läheb hullemaks ja millal on hilja. Aknast välja vaadata ei saanud. Seega pole mul pilte tenerife mändidest, mis ei põle. Just. Sõitsime mööda metsast, mis oli paar aastat tagasi põlenud, aga männid, mustade koortega, olid püsti. Mingi isolatsioonivärk.

Ja siis tegime peatuse. Pärast seda mul enam halb ei olnud. Aga nüüd tulevad turistikad. Pealpool pilvi on lihtsalt nii ilus!!! Ja me ei olnud isegi lennukis!

Ja seal, selja taga ongi see kurja eluka kodu - Teide.

Kummaline, et põlenud maa võib nii kütkestav olla. Arvasin, et videod ei tule head, aga, mis seal salata, tulid küll. 

Jõudsime köisraudtee juurde. Juhendaja meiega kaasa ei tulnud, jäi laptoppe valvama, sest seal pidada varastatama.

Saime QRkoodid, et gondlisse minna ja vetsu ning vetsust välja saada. Bacha luges korduvalt sõnad peale, et 18.30 tuleb viimane reis alla ja kes jääb maha, siis jõuab ta maapinnale pärast neljatunnist matka. Meil oli üleval aega terve tund ja natuke pealegi. Gondglisõit oli üllatavalt sujuv nagu trammis. Pole võrreldavgi kõikuvate ja logisevate Jasna suusakuurordi omadega.

Päris tippu me ei saanud. Selleks pidavat kaks kuud luba taotlema. Aga olime vist 3500m kõrgusel. Seal tegin vähe pilte, sest kui olin jala maha saanud helistas Sirli (Ameerikast!) ja nii me siis lobisesime. Pildistasin ja filmisin, kui levi katkes. Ja hea on, et ta helistas, sest muidu oleksin kogu vulkaani ära pidistanud:) Mina kõndisin u 15 minutit ühes suunas ja siis tagasi. Ütleme nii, et alguses ei saanud ma aru, et mida nad räägivad - hingeldad ja pulss tõuseb. Aga kui hakkasin tagasi tulema, st ÜLES, siis sain pärast esimest sammu sellest väga hästi aru. Ilm oli imeline, selge. Meil olid kaasas paksud joped, kindad, sallid, mütsid, sest ilm pidada olema külm ja heitlik, aga meil vedas. 

Mäletad, linnas oli kõik plaaditud.

See on ainuke video, mis bloggerisse mahtus. Kahju. Aga näete - missiis, et sadu tuhandeid aastaid vana vulkaan, prügi peab ikka sorteerima.

Sõitsin alla 18.20 gondliga, aga üks meie oma ei jõudnud viimase peale ja ta ei olnud ainuke, kes maha jäi. Seega tehti veel viimaneviimane sõit. Igatahes, kui lähed Tenerifele, mine Teidele ja maksa see gondliraha.

Meie programm jätkus päikseloojangu ja vulkanoloogia loenguga. Oli selge, et ma ei suuda seda ilu pildile püüda ja lõpetasin klõpsutamise. Nendel kividel oli mingi nimi ka, aga ei mäleta. 

Sain teada et Teide, see 3700m hiiglane on beebi. Kunagi oli seal, kuhu päike loojub, meie selja taga, millest ma ühtegi pilti ei teinud, mitu korda suurem vulkaan. Kas  oli 7km. Või rohkem. No ega ma väga pingutanud ja sõnavara oli ka keeruline. Ütleme - palju suurem. Ja see kukkus kokku. Lihtsalt, varises kokku. see juhtus väga väga ammu. Selle tulemusel tekkis 16km äär, mille tõttu on praegu Lõuna-Tenerifes alati päike:) Oli vist nii. Hetkel kardetakse siis Teide kokkukukkumist, aga see pidi halvasti mõjuma ainult Põhja-Tenerifele, sest lõunas on see vall ees. Suur mure on sellega, et elanikud ei ole vulkaaniõnnetusteks valmis. Ei teata, mida teha, kuhu minna. Javier püüab ka seda teadmust noortele edasi anda.

Päikeseloojang oli ilus ja rahvarohke. Ühed tegid ilupilte, naine valges ja mees ülikonnas. Olid siis pulmapildid või mitte, ei tea. Trobikond noori tuli tekkide ja mattidega ja ronis kõrgemale. Meie aga sõitsime astronoomia ja legendide tundi. Teel juhtis juht tähelepanu nendele mustadele vagudele. Mis sealt siis alla voolas. Magma? Laava? Jube. Need olid sügavad ja 116a vanad ja nii selged ja värsked ning neid oli palju.

Meie päikeseloojangu imetlemine lõpes nii:

Et väga külm ei oleks, olid kaasas pleedid ja kohalik vein. Ning väike, aga tragi teleskoop, kes meie käsu peale keeras end kuu poole ja pildistas selle meie jaoks üles. Javier näitas meile tähti ja tähtkujusid, rääkis legende. Tead, et siin on Suur Vanker nii madalal, et võib peale hüpata? Ja Põhjanael ei säragi kõrgel, vaid nii silmakõrgusel? Oli ilus, aga külm. Koju saime vist 10 ajal, aga ajavahe, üleeilne reisipäev ja eilne tursitipäev tõid kiire ja hea une.