30. märts 2021

 

Eelmisel aastal lund polnud. Kui tänavu maha tuli, oli nõutus suur - KUS ON KELGUMÄED? Õnneks ei olnud meil küsimust KUS ON KELGUD, sest olin  need targu Türlt kaasa võtnud. Ausalt öeldes ei olnud küll usku, et siin ka lund tuleb, mis sest, et Eestis oli juba paks lumi maas. Aga näe, läks õnneks. 

Kelgumäed

Jaanuari alguses olime 10 päeva eneseisolatsioonis, st võisime õues käia, aga inimestega mitte kokku puutuda. Päris esimse liu lasid lapsed Lucavsala teetammil:) 

Üleval on näha bussipeatust. See asub tegelikult samal tänaval, kus meie elame, aga nimetus on teine. Igatehes on see peatus sillal, mis viib üle  Daugava.

Ühel õhtusel jalutuskäigul sattusime Raidoga täiesti juhuslikult kelgumäele! Vanale heale Grīziņkalnsile Selles mõttes "vanale heale", et see oli esimene mänguväljaku, kus siin käisime. Kodust nõksa üle kilomeetri, aga kuna seal on ainult pisikeste laste mänguväljak, siis mängima sinna pole enam läinud. Tol õhtul lund nagu väga polnud, aga rahvast oli murdu. Rohkema lume saabudes rahvaarv ei vähenenud. Parkimine oli võimalik ja tasuta. Kuna käimas oli siiski koorona aega, patrullisid kelgumäel (pargis) korrapäraselt politseinikud. Kuna meil polnud veel rahva seas viibimise õigust, oli natuke ärev tunne. 

Hommikuti 10 ajal ei olnud kuigi palju kelgutajaid. Nagu näha, on olemas äärmiselt olulised 

hea kelgumäe atribuudid - puud:) Siin mäe poolele olid ka "hüpekad" ja poisid eelistasid muidugi siin olla. Paremas nurgas on aed - see on koerte mänguväljak, mille võrku tekkis ühel hetkel auk, kust sai läbi sõita:)

Püüdsin pildistada nõlva laiust, aga ei õnnestunud, sest mägi "keerab". 

Seda kutsume "väikeste mäeks", puud tulevad alles päris alumises osas, kuhu siiski hea hooga jõuab. Siin prkatiseeriti,  tegime seda ka ise, stiili "ema lükkab lapse mäe otsast alla ja isa püüab". Muidu hea plaan, aga nagu kõik teavad, siis kelgud keeravad sõidu ajal. Õnnetusi siiski ei näinud. No sellisid, mis nutuga oleksid lõpenud. 


Sõprade kodu lähedal on Dzegužkalns (Käomägi), meilt on sinna autoga nii 15 minutit. Igatahes on tegu väga mitmkülgse mäe(stiku)ga. Parkimine on enam-vähem võimalik ja tasuta. Seal on tegelikult kaks mäge - kahel pool Buļļu tänavat. Meie eelistasime olla pargis, st linna poolt tulles paremat kätt. Seal on ka ronila ja vabaõhu lava.

Liug tuleb pikk, see on selge. Allpool on ka "hüpekaid". Pildil on esiplaanil ...kas meie ütleme selle kohta "saan"? Igatahes oli sedatüüpi kõrgeid kelke siin palju ja need tundusid väga ohtlikd ja täiesti juhitamatud olema. Ju polnud suletud kaubandusest muud saada. 

Mis riik on Läti? Bobi!!!! Siin on looduslik bobirada. See lõpeb sama järsu ülessõiduga, aga ju peab nii olema:)

Aksel stardib. Sellelt mäelt sai hea hoo ja seda vürtsitasid, nagu näha, üsna sügavad hüpekad. Poisid mõned korrad lasid, aga siis eelistasid sabakondihuvides laugemat mäge.

Nunnumeetri klõps ikka ka:) Marie - Helenel on müts, mida ka mina kandsin. Hea, et ikka külma tuli. Marie tahtis üksi alla sõita, aga Grizinkalns´il me seda väga ei lubanud. Kõik said koos Mariega liugu lasta, kõige enam isa.

Küsisin ka lasteaiarühma vanematelt, kuhu kelgutama minna. Soovitati vanalinna, st kanali äärde. No see oli ikka väga mustaks sõidetud ja ..hädapärast käinuks kah. Veel teati, et Jugla metsades on mäekesi. Neid me vaatama ei läinud. Küll aga nägime ära Mežaparks´i (seal loomaaia lähedal) künkad. Pärast kahte väga head liumäge ei tundunud need üldse kelgutatavad olevat. 

Lumelaua koolitus

Aadi nuias endale lumelauda. Kas te teate, kui palju need maksavad??? Otsustasin, et esmalt läheme õppima ja siis selgub, kas ostame.  Esmalt uurisin boards.lv-st, kus olime Aadi tõuksi käinud parandamas, et ega nad varustust laenuta. Nad ei laenutanud, aga soovitasid liituda FB grupiga "Snowborda tirgus", mida ma ka tegin ja minust sai kohe aktiivne postitaja. Minu suureks rõõmuks vastati kiiresti ja asjalikult. Sain teada vähemalt kolm kohta, kus varustust laenutatakse ja hooldatakse, aga ka seda, et suusakeskustes on varustus olemas. Siis tabas mind šokk - kas sa tead, kui VÕIMATU on suusamäele aega saada, veel instruktoriga??? No tehes ohtralt vigu (mille hulka kuulus ka ühe populaarseima ja Riiale lähima mäe -Riekstukalns (Pähklimägi)- piletite maha ärimine ) sain väga targaks! Võtsin googli lahti ja hakaksin lähemaid mägesid otsima. Ja helistama. Ja nad ei vasta telefonile ju! Järgmine lähim suusamäe koht on Siguldas,  ei olnud sobivat aega, küll aga sain Ozolkalnsil (Tammemägi) Cesise külje jaatava vastuse. See läks superhästi - teisipäeval bookisin reedeks lumelauatunni. (Poistel oli mingil põhjusel poolik päev.) Sõitsime sinna 1,5 tundi, jäime hiljaks (sest meie autovärv ei töötanud ja teeremont oli (ja tegelikult hakkasime ka hiljem minema)), aga Peters ootas meid:) No koha peal oli veel peata jooksmist ja õige "augu" otsimist, aga sai tehtud ja Peters ikka ootas meid:) See lumelauaga sõitmine on vaadata palju kergem! Mu reied keeldusid üle 10 meetri tööd tegemast, siis oli vaja jälle istuda. Poisid olid muidugi osavamad ja Aadi nõudis, et millal trikke hakatakse tegema:)  Suvel tuleb tagasi minna, sest suusaraja kõrval on seiklusrada.

Mäesuusa rada olla Läti kõige pikim või järseim, kuskilt lugesin, aga kontrollida ei viitsi.

Meie olime harjutusmäel. Tund on läbi ja Aadi täitsa "kutu".

Mulle meeldis ja kindlasti otsin edaspidigi võimalust lumelauatada.

Mäesuusa koolitus

Suusavaheajaks õnnestus bronnida mäesuusakoolitus Siguldasse Pilsetas Trasele, u tund sõitu kodust. Ka selle mäe kõrval on (kuulus) seikluspark. Meie koolitaja oli Lasma, minust vanem ja äärmiselt kena naisterahvas. Ta oli väga üllatunud, et me pole varem mäesuusatanud, küsis kohe korduvalt üle, viimaks küsis, ega ma ole varem sporti teinud, kuuldes, et olen, noogutas rahulolevalt.. Käisime tema juures ka teises tunnis, kus saime harjutusmäelt ja  "pitsa" ning "ussi" sõitmisest keskmisele mäele "ussi" sõitma. Taaskord väga tore tegevus ja kindlasti teen seda veel. 

Selja taga paremal, metsatuka servas, on keskmine mägi. Meie mäekest ei paista.

"Miks me peame pildistama?"

Jaa, see protsess tegi mind palju targemaks. Ka nahaalsemaks. Järgmise lumega (panid tähele, mitte järgmisel aastal!) olen juba vana kala igasuguste broneeringute tegemisel. Tegelikult töötavad mõned mäed siiani, kunstlumi ei sula ju.

Murdmaasuusatamine

Jaa, me jõudsime kõike teha! Riia linnas leidsime kaks kohta, kus on murdmaarada ja suusalaenutus. Kagu perega käisime Uzvaras parks´is., meilt autoga u 15 minutit, teispool jõge. See oli tõeline rahvaspordipidu - lapsed, harrastajad, üks vist tegi ka trenni. Parkimine oli võimalik ja tasuta. 

Saime suusad kätte, aga mida teha oma saabastega? Aksel ütles, et näe, saapad on seal seina ääres. Ja olidki! Ma ei väsi üllatumast - kord jätsime vudiratta pargis puu äärde ja uitasime juppa ega nägemisulatusest eemal, ratas alles. Siis lähed rahvamassi suusatama, paned saapad seina ääred ja pärast võtad sealt. Nagu maal elaks! Rada oli seal täitsa hea, ka pisikeste ringrada (alla 100m) oli puude vahel. Olime Raidoga kordamööda Marie valves, aga Aksel sõitis vist 7 km.

Teisel rajal käisime poistega tööpäeval. Hommikul oli küll vihmane, aga mõtlesin, et mida me vaheajal toas passime, lähme vaatama. Ja uskumatu, aga Biķerniek´u loomuliku lumega suusarada  täiesti töökorras. Kokku vist 7 km. Rada asub driftimise raja. Meil läks Aadiga kohmitsemisega aega ja Aksel oli juba kadunud. Kui ta oli 2+5 km ära sõitnud läks uuesti 2sele ringile. Meie ootasime juba finišis. (Kodust u 25 min autosõitu, parkimine on võimalik isegi tasuta)

Selline näegi rada välja. Kahjuks oli ka rajal jalutajaid. Meie kohtasime neid küll vähe, aga suuremad suustajad- eestlased muudkui kirusid.

Algus ja lõpp. Driftirada on aia taga. Üks daame sõitis seal parajasti. ei, ei driftinud, küllap harjutas jääsõitu.

Mul oli tegu, et Aadiga sammu pidada. Lõpuks väsis ta muidugi rohkme ära ja ma ei jäänud häbisse.

Nägime suusaraja silte ka  Mežaparks´is, aga seal oli rada suisa kõnniteel ja kohati oli kraanuleid peale visatud. Käisin sõbrannaga veel Viesturi golfirajal, see oli vaieldamatult kehveim ja kalleim rada.

Eelmisel aastal käisime kesklinnas uisutamas, aga tänavu polnud seda telki üles pandund. Teadagi, miks. Kahju.

21. märtsil tuli ootamatult paks lumi maha ja  Aadi hakaks Lucavsalasse iglut ehitama. See lumi sadas tõesti tundidega. 

 Issver, kui palju me talverõõme nautida jõudsime! Tuleks talv juba tagasi!!!!

 Aitäh lugemast!