11. juuni 2021

Uskumatu, kui hea on omada lubadusi. See sunnib AEGA PLANEERIMA, ja annab see läbi aega juurde. 

Täna hommikul käisin kooli lastevanemate organisatsiooni koosolekul. Ega seal olidki vist ainult liikmed. Ja mina kui tulevane liige. Koha peal selgus, et kuna aast aon olnud nigel, siis PTO (Parent Teacher Organization) järgmise õppeaasta juhatuse valmine toimub sügisel. Tore j ainformatiivne oli ikkagi. Näiteks - Läti Haridusmin. pole veel öelnud, kas sügisel koolid avatakse (Käidagu p****!) või peab ka ISL kooliaastat alustama "peavoolus" ehk 1. sept mitte 18. aug (nagu muu maailm).  Hispaanlanna, 4 lapse (5-11a) ema ütles, et kui kool kinni jääb, siis tema läheb Hispaaniasse. Kasvõi  meheta (kes projekteerib ja ehitab parasjagu Baltic Railway ühte osa - Riia jaamahoonet ja raudteesilda üle Daugava). See pani mind mõtlema... Selgus ammu teada tõsiasi - kohtu inmesetega, KÜSI ja sa saad niiiiii palju teada. Teistele tegi nalja ka see, et ma andsin kolmele inimesele raha - olin suutnud võlgu koguda. Üks isegi septembrist! No ei näinud ju inimesi terve talve. Kusjuures, kui Lätti tuled, olgu sul alati sularaha taskus, nad siin küsivad seda jummala suvalistes kohtades - näiteks Pinki kohvikus või Jurmala jalgrattarendis. Tagasi koolikuulujuttude juurde. Kuulsin, et Riia Internatsional School´is tehtakse rikaste venelaste tahtsi. Samas kuulsin, et ISL ei pinguta vaga avamise suunas, sest paljud pered on tagasi kodumaal ja nad ei saa päeva pealt kontaktõppega liituda/ei tahagi praegu tagasi tulla. Küsisin siis ja vastus tuli nii kiiresti "ISL on alati vanemate tahtmiste järgi teinud." Vast siis mida tähendab erakool. Ja mitte niisama erakool, vaid "rikaste ja mõjukate" kool. Muidugi soovitati mul oma arvamusi ka juhtkonnaga jagada:) Oi, ma tahan nendega kogu oma pettumust, isegi nördimust jagada, aga ennemalt pean ilmselt sadu kordi sisse-välja hingama, võib- olla isegi end väljapuhkama...

Sügisel, kui elu oli nii paljulubav- laps lasteaias, lapsed koolis, kirjutasin Riia Eesti Koolile, et vat nii ja niisugune eestlane on siin ripakil, et kui vaja nt žüriisse või ette lugejat. Vaikus. Eelmisel nädalal sain kirja - kas mul on pedagoogiline haridus ja kas olen valmis eesti keelt võõrkeelena õpetama. Minu ära-ütlevale kirjale muidugi vastust ei tulnud. See on küll üks asi, mis mulle ISLi juures meeldib- mitte üks kiri ei jää vastuseta, isegi, kui kirjutan, et aitäh, see oli väga tore, saan vastukirja. 

Ilmad on ilusad. Lucavsala rannas Daugavas oli veesooja suisa 16 kraadi. Brrrrrrr.

Līgatnes dabas takas e Līgatne looduspark

Eksole - inimestele anti paar vaba päeva mai alguses. Kodu sai koristatud, midagi veel ja ikka veel vaba päev - läksime Līgatne loodusparki. See asub Sigulda ja Cesise vahel, kodust autoga nii tund, natuke rohkem, sõitu.

Tegu on Elistvere taolise kohaga. Ainult et väga oskuslikult on kasutatud maastikku - künkaid. Tänu sellele oli mõningaid loomi üsna kerge vaadelda. Näiteks karu. 

Järgmisel pildil on metssigade aedik. Nad ise tuhnisid vasakul tara ääres. 

Kodulehel on neil kenasti pargi asukad üles loetletud ja videoklipid tehtud. Muidugi algas jalutuskäik sellega, et lubatud oravat, või siis hiiri, polnud näha. Ka hirved hoidisd end oma üüüüüratus koplis võserikku, kuigi nende tara äärde oli suisa kaks torni ehitatud, oli parim, mis nägin, tagumik võsas.

Jalutusrada oli vahelduv, (künkad, ma ju ütlesin) vudirattaga väga hästi läbitav, nägin ka lapsevankreid.

Raja lõpus või siis alguses, siin polnud keelumärke, nagu eelmises kohas, on ka ratastoolirada. Selle pikkus on ...mõni sada meetrit, kui sedagi. Ei mäleta, kas see tühja rebase aediku ja põtrade koplini jõudis.

Rajal olid sellised viidad: 

Kui sa näed viita, mis ütleb, et sihtkohani on 290 MEETRIT, siis tekitab see ajus kummalise lühise- kõik on nagu õige - viit, sihtkoht, suund, distants, aga midagi on vale. Oled seda tunnet kogenud?

Eriskummaliseim oli putukate ekspositsioon. Ei, ei, NÄHA neid ei saanud, aga nende kodud olid olemas - mesitarud ja putukahotellid. Suur kärg (seal sees roomab Marie) on mõnus pildistamise koht, aga meie lapsed kohtusid raja alguses klassivendadega (jaa, mõlemad) ja liikusid nende tempos ehk palju kiiremini, niiet perepilti ei saanud teha. Kui  lõpuks poistele järele jõudsime, oli neil ainult üks küsimus " Kas süüüüüa on?" Muidugi oli. Siin on selgeks saanud, et kodust ei tohi, ükskõik, kui lühikeseks ajaks ja kas vahetult enne on söödud, lahkuda vee ja mingi ampsuta. (Meie uute sõprade tütar oli ka ükskord mängukale nõudnud kaasa "õnu nii, nagu Ene teeb" st viilutatult:))

Ma loodan, et olen eelpool juttu teinud sellest, kuidas mulle meeldib lätlaste oskus oma lipuvärve ja kaitsemärke igal võimalusel kasutada, eksponeerida. Siin oli lintidega puudest Läti kontuur moodustatud. Selle läbimise vajalikkus ja võimalikkus jäi küll arusaamatuks, sest kontuur oli täielikult "metsik" ehk rohi kõrgus ja alusvõsa sirutus. 

Sigulda köisraudtee alla kuuse otsa on pandud karu kuju. Ka siin ootas meid üks mõmmik.

Aa, parkla. Parkla on suur. Kui jõuad hommikul. Kui lõunal, siis saab parkida ka põllule. Parkimistasu ei ole.

Üldjoonets on see koht nagu koht ikka - hooldatud, infostendistatud, loomasõbralik, st loomi ei pruugi näha. Nii juhtus ka rebasega. Või kährikuga. Igatahes oli tema aedik tühi ja muidugi oli kolmesel küsimus, et kus ta on!? "Läks jänesele külla!", vastasin automaatselt:) Eks me olime juba paar tundi rajal ka olnud ja väsinud. 

Tagasiteel läksime Siguldast läbi ja näitasin Raidole Pilsetas Trase´t, mäesuusatamise kohta. Kuigi olime väsinud, siis nähes kelgurada, olid mehed, vupsti, järjekorras. Järgnevad videod on lõikamata ja kui tundub, et "enam midagi ei tule", siis ei tulegi, pane kinni. 

Muide, samal ajal, kui Compress Video faile väikemaks tegi, kuvas see sellist pilti:

Siguldasse on meil veel asja-  seiklusrajada, mis on kelguraja kõrval ja päris bobirada on külastamata. 

Olge tublid ja varsti ehk näeme. Oot,oot, meie koduke on nüüd juba selline!!!! Pildi tegi üks naabrimuttidest ehk ehitusjärelvalve:)

PS! Müristab!