Sööma või mitte sööma

Roheline värvus viitab laste mängunurgaga kohale!

Big Bite - Gertrudase tänaval - pigem mitte.

Mama Mia - Marijas 25, sissepääs Blaumana tänavalt. Pigem jah. Pitsad, omletid, karrid, vrapid, kebabid... menüüs on 46 pakkumist. Pakistanlased.

Lido - jaa, muidugi.

Andaluzijas Suns - Elizabetes 83 hoovis -pigem jaa. Selline suur saal, lärmakas. Lastenurk!!!! Toidu kohta ei oska öelda, käisime kohvitamas:) Jupp aega tagasi.. aga ma vist võtsin täidetud pannkoogid ja ei jaksanud lõpuni süüa... 

Cake House Amalija - Vermanese pargis Elizabetese ääres- koogid ja saiakesed. Mõnus värviline interjöör sõbrannatamiseks. Suureks miinuseks on lastenurgatus, aga kohviku kõrval on Vermanese pargi mänguväljak.

Steiku Haoss -Audeju 2, vanalinnas. Jaa, kindlasti tagasi. 

16. jaanuar 2020

No tere! Oli ka aeg, jah? On, on. Ühel teemal pole ma vist sõna võtnudki - kaubandus. Elame siis kesklinnas, majade esimesed korrused ja keldrid on poode ja kohvikuid- söögikohtasid täis. Meiegi all on raamimistöökoda ja kosmeetikapood. Selline kosmeetikapood, kus müüakse vahendeid, et ise kreeme jmt kokku segada. Kuidas selle kohta öelda? Kohaliku ütlevad kosmeetikapood.

Meie lähedal on Avotu tänav. Pikk tänav, aga selle ühel lõigul oli siis, kui me tulime 16 pruutkleitide poodi! Kuusteist!! Muidugi võisin lugemisel eksida, aga jääme selle juurde. Kui viimati lugesin, sain 13 ja tõesti - mõned olid likvideeritud. Üks meeste piduriiete pood on ikka ka:) Ühel päeval, kui ootasin maja ees poisse, parkis tee äärde džiip. Noh, neid ikka on. Tulid sealt naised välja, suur kommikarp käes. Kui nad minema hakkasid, kuulsin nagu "Sees on." Vaatasin numbrimärki ja tõesti- eesti number. Huvitav, kuhu need neli lähevad? Kas meie kõrvalmajas võib eestlasi olla? Aga ei, seltskond suundus pruutkleidipoodi:) Vat nii.

Ma poodides väga ei käi- kuhu sa kahesega ikka lähed. Või kui lähedki, siis vaatad ju ainult teda, et ta midagi kogemata kätte ei saaks. Enamus poode on muidugi riidekaupa täis ja sellest omakorda muidugi enamus naistele. On ka meesteriiete poode- no kampsunid, ülikonnad või hetke moodi pakkuvad. Lillepoode on palju. Ja lemmikloomakauplusi. Peaaegu igalpool on koguaeg allahindlus:)

Üks väga kena pood, mida olen üsna tihti külastanud, on Latvijas Tekstils . Nende eripäraks on linasele kangale trükkimine. See on huvitav firma, sest mingi aadress, mida ma preagu kiirkorras ei leidnud, on neil Leedu oma, jäi mulje, nagu oleks tegu Leedu firmaga. Samas - vaata, mis siin kirjas:

 Ja mis siin veel tehtud on!

Eesti mustritega kotte on suisa 17. Vali sobiv "Lina maisini" välja ja ma toon sulle:) Kuskil olid ka kotid kirjaga "Tallinn", aga jälle ei leia üles. Nagu ikka, kui vaja on. Et siis huvitav firma, oleks nagu ka Eesti turule suunatud, aga ei tule ette, et oleks selliseid kotte näinud. Eesti lipu saad neilt ka!

Söögikohad. Päris palju on selliseid, mis pakuvad komplekslõunat. Ei, ma pole käinud, aga sildid on väljas. Kiirsöögikohti on muidugi väga plaju- kebabid, hamburgerid, pitsad, bistrood.

Big Bite (Gertrudese tänaval). Enam ei lähe:) Ei olnud ... kena koht. Toidu kohta ei mäletagi. Küll aga jättis kena mulje Mama Mia (aadressi järgi Marijas iela 25). Vastavatud burgeri restoran tänavanurgal ei jätnud ka mingit muljet, no jättis ikka- kallis ja kehv toit. Ja kui mina juba midagi söömata jätan, siis ON kehv toit. Aga jah, kohvikuid ja einelaid (:)) on igal sammul. Ja siis on sellised väiksed kohviputkad. Ma mõtlen, kui oleksin kohvisõber, küll oleks alles pidu! Kurts Coffe on nimeks.

Üks suur erinevus Eestiga seisneb selles, et väga palju mehi on leti taga! Ka selles Kurts Coffes, (kiir)söögikohtades, riidepoodides ja väiksemates toitupoodides (Mego, LatS jt). Väga harjumatu, et mitte öelda imelik, oli näha meest laste voodipesu kaupluses:) Ei ole ma midagi tolerantne- ikka harjumuste ja stereotüüpide küüsis.

Käisime poistega juuksuris. Tukad vajavad ju sättimist. "Tarkade-naiste-pläkutamise-grupis":) soovitati Misha the Barber. Nojah. Aadi oli endale just enne  augu sisse lõiganud. Juustesse. Ja see oli seal ka pärast juuksuris käimist. Ma ei mõelnud -"As it is"-  päris niimoodi:) Poiste kurvastuseks ei osanud nood neiud ka tatoosid teha, niiet pöördusime ikkagi Türi Meestejuuksurisse. Kindlasti jätkame otsinguid ja proovime mõne mehe juurde minna.

Üks tähelepanek - eesti poodides on kindlasti palju rohkem väikelastega ostlejaid. Ja tänaval 2-3 aastaseid jalutamas ei näe- istuvad kärudes. Olen püüdnud nüüd lausa teadlikult lapsi loendada, no et kas näib või on ongi nii, et pole. Eile nägin u 1,5 km jooksul kuute vankrit. Neis tundusid olevat päris pisikesed.

Kuidagi rabe on tänane postitus, kas pole?

Terve vaheaja - 3 nädalat- olime Eestis. Kodus sellest kuus päeva... Väga tore oli! Vaadates elule siin sedasi distantsilt, sai mõni asi selgemaks, rahulikumaks. Näiteks panin poisid lõpuks jalgpalli kirja. Käisime vist sügisel kahte klubi vaatamas, aga lõpeks sai otsustavaks ikkagi treeningute aeg ja koht. Tegelikult usun, et läks päris hästi- tegu on Riga United FC. Ajaloos on kirjas, et klubi lõid siin saatkonnas töötavad inglased, kes peagi kutsusid ka teisi välismaallasi mängima. Poiste grupid on tõesti rahvusvahelised- Knut, Ido, Huberts, Kostya... need on Aadi treeningukaaslased. Trenn käib läti-vene-inglise keeles. Aadi grupp treenib talvel küll kitsastes tingimustes- ühe kooli võimlas (väikses võimlas), millest pool saali on lasteaialastele. Saal on tõesti väike, äkki selline korvpalliväljaku suurune... Akslil on kolm treeningut nädalas ja kõik erinevates kohtades, kahte olen näinud- üks on Skonto Hall (kunstmuru siseväljak) ja teine korralik koolivõimla. Mõlemad on 2km  raadiuses, niiet ta saab ise mindud-tuldud. Sõltub muidugi kellaajast. Kui trenn lõpeb ikka 20.30, siis on turvalisem järgi minna. Aadi võimla on samuti 2 km kaugusel, aga temaga on praegu lihtsam autoga liigelda. Kui rutiin selgem, näis, kuis edasi. Üksi ta käima ikkagi ei hakka... (Hmm, Vikipeedia andmetel toimus Skonto Hallis 2003a Eurovisoon!)

Poisid käisd Türil koolis. Eestis sai vaheaeg ju nädal enne läbi. Kuigi esmane kokkulepe oli, et Aadi käib ühe päeva ja Aksel kolmel päeval mõnes tunnis, siis läks nii, et Aadi käis 3 pikka päeva+  pool päeva ja Aksel 2 pikka päeva + 2 poolikut. Aksel valis isegi Tartusse sõpradele külla mineku asemel kooli- saan sõpradega olla. Neile meeldis ja meie kardetud tagasilöök (et ei taha enam Läti tulla) jäi ära. Aadi sai innustust lugemise osas, mille üle on mul väga hea meel.

Tänan:)

13. november 2019

On aeg. Oh, aeg, millal viimati kirjutasin. Täna alustan linnast. See ON ilus. Siin, kesklinnas küll, äärte pool ehk natuke trööstitum. Vanalinn siis väga vanast ajast (ühel majal on kiri 1221). Räägitakse, et vene ajal ei muudetud seal ühegi tänava nime. Linn oli täis tähtsate inimeste nimelisi tänavaid, seal ikka Kriidi tänav (Kalku), Sepa (Kaleju) jms. Muide, kriit olla olnud Hansa ajal kõige suurem ekspordiartikkel! Ka tänapäeval on kesklinnas tähtsate inimeste nimelised tänavad- näiteks Aleksandr  Caka tänav on "ümber nurga". Aleksandrs Čaks oli kuulus luuletaja, kirjanik.  See on pikk tänav. Nii pikk, et sellel on suisa kolm nime! Daugava juures nimetatakse seda 13. jaanuari tänavaks, raudteejaama juures saab sellest paariks kvartaliks Marija tänav, siis Aleksander Caka ja kuskil Domina juures saab sellest Ieriku tänav. Miks küll? Selliseid tänavaid on veel. Ja siis on üks- Elisabetese tänav, mis kulgeb kaarjalt ümber vanalinna. Huvitav, miks??? See Elisabete oli tsaar Aleksander I naine. Täitsa lõpp, ka sellel tänaval on oma Vikipeedia leht. Huvitav, kas Tallinna tänavetel ka on? Ja ongi!! Ilmselt mitte kõigil, aga Harju ja Laial tänaval on. Türi Koidula tänaval pole. Piinlik lugu:) Aga tagasi Riia tänavatele. Jaa, see nimede värk on veider. 

Tänavatel vaatamist jagub. Juugend on väga detailirohke. Üsna tihti taban end mõttelt, et kas SEE ornament oli eile ka siin. No ilmselt oli. Juba viimased sada aastat:) Reeglina ma pilte ei tee. Kindlasti on netis ja postkaartidel kenamad. Mõnikord siiski. Väike valik täiesti suvalises järjekorras, nii nagu telefonist tulevad.

Siin on näha tükike vanalinna müüri. Seda pole palju alles, sest praktilised lätlased kasutasid seda ehitatavate majade tarbeks (ei saa ju head müüri või vundamendi juppi raiksu lasta minna) ja päris palju linnamüüri pidi ka majades sees olema. Seda on tõesti vähe alles, meetreid ei mäleta, aga kõik mahub Torna (Torni) tänavale.

Mustpeade vennaskoja maja. Tegelikult hävis originaal 1941. Selleks ajaks oli aga kogu hoone kenasti üles pildistatud ja juba 1999. aastal saigi selline maja valmis. No mitte päris sellisena, nagu oli- ruume ehitati suuremaks. Praegu on seal Turismi koordineerimise ja infokeskus. Kas tekkis ka küsimus- MILLEKS KÜLL??

Järgmine- MILLEKS KÜLL?

Vanalinnast selleks korraks kõik. Päriselt ka, netis on palju ilusmaid pilte, isegi virtuaaltuure. No ja alati võib ju ise uudistama tulla- see Riia on Eestile üsna lähedal:)

Kesklinn ja selle juugend. Giid, kes meile vanalinnas tuuri tegi ütles, et juugend on püüe tuua loodust vabrikutöölisele lähemale. 

Koduaknast näen hirve/põtra. See on ju loodus......

.... aga see??? :)

Kõikdele majadele pole valmimise (?) aastat märgitud, aga kõige vanem, mida siiani olen näinud on kirjaga "1894-1895". Ja kestab. Lugupidamine tollaste ehitajate ja arhitektide vastu!

Kuigi see ei ole just väga luksuslikult kaunistatud:) 

Meie majast ka pilte. See on küll figuuride rohke, aga ilma aastaarvuta. Kõrval ja vastas on majadele märgitud 1913 ja 1911. Küllap siis samast ajast.

Ja nüüd vaade maja küljelt:

Sellist potjomkinit on päris palju. Enamasti on majad üksteise küljes, aga kui külg lahti, siis tihti on see renoveerimata. Huvitav, kas asi võib olla rahas?

Siin on jalgrattateid. Ei ütleks, et üle kogu linna, aga siiski. Üsna tavaline on ka selline pilt:

Jaa, autod on Riias üsna tavalised:) Ja jalgrateste postide külge ketistamine ka. Meie maja juures seisavad vahest päevi. Ketti pole näha.. no need on ikka ülijämedad. Püüan edaspidi pildi teha, aga see on selline kahtlane värk- äkki peetakse vargaks... (Siin väljuvad poisid õhtuti bussist)

Enne kaasaegse kunsti juurde minemist tutvustan teile ka kõige ilusamat juugendi naise skulptuuri. Kas konkurentsis olid ainult vanalinna naised või kogu juudendi kaunitarid, seda ei mäleta. Siin ta on: rahvahääletuse võitnud kauneim naisskulptuur Smilšu (Liiva) tänval:

Killuke tänavakunsti:

Rott selitab Spargli tänaval ja  korstnad Cakal.

Koolist. Aksel tegi oktoobri alguses MAP teste. Mingi rahvusvahelsite koolide värk. Mõõdeti keele kasutust, lugemist ja matemaatikat. Oodatult olid keelelised võimed keskmised/madalad, aga kuidagi õnnestus tal vaatamata sellele saada matemaatikas tase "kõrge". Numbrid on numbrid jah, aga kui sa töökäsust aru ei saa... Ilmselt siis matemaatilist sõnavara valdab. No tore igatahes. Oktoobris oli ka "wonderful time of the year to oder books". Seda "imet" võis teha ühelt lingilt ja vist suisa kolme nädala jooksul. Ostu sooritades tuli märkida lapse klass, sest igalt ostult 20% läks klassirahaks. Õnneks oli valikus ka Fortnight´i ja Minecraft´i raamatuid:) Aksel tuli juba ühe klassiraamatuga koju- ta oli esimene, kellele loosiõnn naeratas:) Loeb läbi ja siis loositakse järgmine õnnelik. On see nüd hasartmängude propageerimine või "õnne peab ka olema" koolitus:)

Kuu vältel toimus "Food Drive". Seitsmenda klassi projekt, mille käigus koguti toitu "vaestele läti lastele, et ka nemad saaksid vabariigi sünnipäeval pidusööki maitsta". Sama, mis meil Toidupank, ainult et toit tuli kooli viia. Kaks nädalat oli rahu, aga siis tuli Aksel koju teadmisega, et "ma tahan ka hästi palju toitu viia, sest see klass, kes kõige rohkem siib, saab pitsasse minna".

Aadi lend esitas ühel neljapäevasel pärastlõunal õpetlikke lugusid "Is This Caring?" Väga tore idee-õppeaasta vältel tegeltakse kooli väärtustga. Esimene oli hoolimine/märkamine. Täitsa vahvad lood oli välja mõeldud- esmalt näidati, kuidas on mittehooliv käitumine ja siis parandati vead. Peab küll tõdema, et lugu, kus lapsed oma riided põrandale viskasid ei ole veel kodus mingit mõju avaldanud...

Aadi tegeleb praegu teemaga "perekond". Selle raames käisin rääkimas oma lapsepõlvest. Tegin ilusti PP esitluse ja näitas kummikeksu. Väga vahva oli. Ma arvan, et ümbriku piltide ja taskukalendrite kogumise mõte jäi kõigile väga uduseks:) Küll aga teadsid kõik Tsirkust ja erinevaid ruubikukuubikuid.

Ilmselt seoses trimesti lõpuga toimuvad arenguvestlused. Algkooli õpilastele 15 minutit ja keskastmele  tund kuni 1,5. Mida jõuab 15 minutiga arutada? Näis. Aga taaskord on väga kena, et vahekokkuvõte tehakse.

Reklaami:)

http://www.citykids.lv/

Täitsa tore sisemängumaa nii alla 10stele. Asub ladude alal. Näiteks Würth on seal kindlasti. Esimese hooga sõitsin õigest väravast mööda, sest ÜHTEGI SILTI mängumaale pole!

https://www.funpark.lv/

Vist suurem kui eelmine, aga ka nii kuni 10stele. Asub Imanta keskusega ühes majas. Sõbranna otsis tükk aega, sest ÜHTEGI SILTI mängumaale pole. Mina tulin siis juba sõbranna juhiste järgi. 

https://www.facebook.com/skyparklatvija

Väga mugav vanemale- hüppamine on ühel tasapinnal, nurgataguseid pole- istu, tõsta pilk ning näed, kus nad on. Asub Maximaga ühes maja, ÜHTEGI SILTI mängumaale pole:) Seal on olemas duššiga garderoob ja hoiukapid väärtasjade jaoks.

https://www.olimpiskais.lv/

Pigem ujujatele. Pisike mudilaste ala on ka, Mariele paras, aga Aadile igav. Kuulu järgi on seal mõnusad madalad lastebasseinid, aga need on nädala sees kinni. Saunu oli oma neli.

Sellest valikust hindas Aadi kõige ägedamaks Sky Park´i.

Käimas on sünnipäevanädal- 18. november 1918 sai Läti vabaks. 11. november on Lacplesise päev (Karutapja). See on kummardus vabadusvõitlejatele. Neil on ka sellenimeline orden. Kolm naist ja 148 eestlast on selle saanud. Lätlased muidugi ka:) (Kujutate ette, et meil oleks Kalevipoja orden? Ma ei tea küll Karutapja vägitegudest, aga Kalevipoeg jõudis nii mõndagi- rammu tal oli:))Niisiis tähtis päev. Terve nädalavahetuse nad laulisd igalpool (kirikutes ja väljakutel) ja esmaspäeval toimus Riia lossi (presidendi residents) müüril (see on alles:)) küünalde süütamine,mida me jõudnud vaatama, küll aga nägime nunnut paraadi. Just- nunnu - kohalikud sõjamehed oli Daugava äärde Akmenese silla juurde rivistatud, president pidas LÜHIKESE kõne,siis läks paraad üle silla rahvusraamatukogu juurde, kaitseväelastele järgnes rahvas tõrvikute ja küünaldega. Kõik võttis aega nii 20 minutit- just paras, et olla nunnu. 

Kena, et mind lugesid. Visu labu!

(Kes läti keelt tahab tõlkida, siis hugo.lv on parem kui google translate)

14. oktoober

Ärkasin 5.30 vihma peale. Ei, ei sadanud tuppa, aga tagus vastu aknaplekki. Tuleb kena sügisilm!

3. oktoober

Sveiki! Mani sauc Ene, es esmu no Igaunis, es esmu igauniete bet tagad dzivoju Riga.  Es studeju latviski, vel nerunaju. (erinevatel kaashäälikutel peaksid kriipsud ka peal olema, aga ma ei tea, kus need peidus on. Pole vaja läinud) Teate, täitsa tore on. Pole see läti keel raske midagi. Kui ainult sõnu õpiks:) Läti keeles on olemas nais- ja meessugu, tema ja temake, sõnade järjekord lauses on üsna vaba, nii et võin rahulikult eesti keele loogikat kasutada. Mõnikord isegi ehmun, et näe, ongi nii, nagu mõtlen- kõik sõnad on lauses olemas (võrreldes inglise keelega). Üllatavalt paljud sõnad on sarnased eesti omadele. Sõna baseins - selge, et bassein, aga lõuna-aafriklane pööritas silmi, nojah, tema käib ju bool´is. On ka nii, et kirjapilt on kahes keeles sama, aga tähendus teine- kas tähendab siinmail kes. Kõige enam kõhklen sõna paldies juures. See ei ole  palun, vaid tänan. On reeglid ja ebareeglipärased juhtumid, need viimased teevadki keele, onju. Oktoobri lõpuks peaks esmane oskus käes olema. Kuulan läti raadiot. No et kõrv kõlaga harjuks. Uskumatu, kui palju numbreid inimesed kasutavad! Muud mu kõrv lihtsalt veel ei erista:) Ühel õhtul sattusin laste kuuldemängu kuulama, küll rääksid kenasti aeglaselt. Kahjuks ei vallanud ma seda sõnavara. Aga lootust on!

Meil on väga tore kursus - mina ja saksa ERASMUS olme tummtummid, siis on üks India tudeng, kes vist ka pigem ei oska, siis üks leedukas, kes midagi teab, siis portugallane, kes on siin peaaegu aasta olnud ja midagi teab, siis türklane, kes teab päris palju,siis on lõuna-aafriklane, kes on elanud siin 2,5 aastat ja teab palju sõnu, aga ei oska grammatikat ja hiina poiss (11a), kes käib küll läti koolis, aga keelt on juurde vaja õppida. Olen leidnud ka ühe kena lätlanna, kelle ees oma oskustega eputada:) Kust leidsin? Ikka mänguväljakult:)  Kursuse korraldus on muidugi pöörane. Ametlikult kestab tund 18-21.15, aga kuna õpetaja on maalt ja buss läheb ära :), siis lõpetame u 20.45. Tegelikkuses võiks kesta kaks tundi, no ei jaksa. Mis mul viga- ma tulen kodust, aga enamus tuleb ju töölt. Portugaallane ütleski, et temal lõpetab aju kella kuuest  töötamise:) Et kui ma juhutmisi ka edasijõudnute kursuse võtan, siis olen tunni kestuse suhtes pirtsakam.

Mänguväljakutest ikka ka. Leidsime Ziedondarž´is ka tittede nurga (koos toreda lätlannaga). Tundub, et seal ongi lätlased enamuses. Südalinnas kuulen pigem vene keelt. See on vist ka kõige lähem mänguväljak. Hm, kaart ütleb, et 18 minutit, aga no nii kaua ma küll sinna ei kõnni... See on üsna kehv pilt! Vasakul pool on ka varjualune, kus ruumi vankritelegi. Jah, mänguväljakud on siin toredad. Et miks see tühi on? Vihma ladistas.

Ziedondarž

Kõige mõttetuma mänguväljaku oleme leidnud Esplanaadil. Noh, liumägi ja turnikas on olemas, aga kuidagi niru- liivane aluskate. (Mitte see porivaba kumjas)

Näeme väljakutel päris palju lasteaiarühmi. Siingi on ühed toimetamas ja kastanimune korjamas. Õpetajal oli korv käevangus ja lapsed muudkui vudisid. Kaks tähelepanekut- meilgi harjutavad sõimekad rivis jalutamist, hoides nöörist kinni. Siin nägin rühma, kes oli rakmetesse pandud. Või siis ketti. Et oli keskne nöör ja sellele kinnitusid rihmad, mis olid lastel risti üle rinna. Ja eile nägime kahte seltskonda, kus pisemad oli kärus. Ühel rühmal oli mu meelest suisa kuuekohaline käru (üks tukkus) ja teisel neljane. Vat nii- viime aga tited sõime:) Et siis suuremad jalutavad ja väetimad kärutavad.

Siin on olnud päikselisi päevi ja mõnusaid õhtuid. Kord jäime tulekuga pimeda peale, ja mida nägime:

Eksole- päevaajal vaatan, et näe, mingid puud potti pandud ja pimedas selgub, et jõulukuused! :)

Tänu sellele, et Aksel jäi angiini (tänu jah), on nüüd natuke selgem ka tervishoiusüsteem. Aga algame algusest. Saime koolist kirja, et laupäeval toimub rahvusvaheliste koolide 3.-5. klasside spordipäev. Kel huvi, pangu end kirja aladele, millel soovib osaleda. Aksel "soovis" kõigil viiel. Osales neli kooli ja oli selge, et prantsuse koolis tehakse päriselt ka sporti. Päeva lõpus oli nii:

60m 9,5s; 300m 52,09s; 600m 2:04 min ja kaugus 3,45 cm. 

Eestlasele omaselt pean mainima, et Aksel oli võistlustel ilmselt kõige vanem. 5. klass ja teised alles saavad 11. Aga see selleks:) Niisiis olid võistlused ja ilm oli pilves, tuuline ja lõpupoole uduvihmane. Pühapäeval kurk valus- juhtub. Aga kui ta kolmapäeval nuttis, ei saanud rääkida ja ma ta kurgus nagu valgeid laike nägin, hakkasin lihtsalt kliinikutesse helistama. Ühes saime aja järgmise päeva õhtuks, aga teises (mis on meist u 5 min kaugusel) öeldi, et tulge alates kella 15st kohale. Läksime. Mulle tundub, et see oli perearsti-emo. Elav järjekord. Registratuuri noormees ütles, et neil on küll üks arst, aga see ei räägi inglise keelt:) No on siis seda vaja- küll ta aru saab, mis lapsel viga ja rohud kirjutab, millest apteegis aru saadakse. Ootasime u tunni. Astusime sisse ja teatasin uhkelt läti keeles, et ma küll õpin aga ei räägi, papi küsis, kuidas vene keelega on. No on. Saime asjad aetud. Maksime visiidi eest 33€.Olen aru saanud, et siin on enamusel selline kindlustus, et haiguse korral käiakse eraarsti juures ja pärast saadakse raha tagasi. Riiklikust süsteemist ei oska nagu keegi rääkida, aga teatakse, et on olemas - järjekorrad on pikad, aga odavam. Niisiis seisab eest riikliku süsteemiga tutvumine, sest perearst võiks ju olla... vist... Ja see papi (nii 70+), pani haigusloo žurnaali kirja ja kirjutas retsepti paberile! Samas ütles mu tuttav, et tema lapsi ravib vanaema,

kes on lastearst ja on 100 km kaugusel, aga kuna on e-retseptid, pole see probleem.

Vaatan kella, et peaks preili üles äratama. Kella 5 ajal hakkas ta köhima, midagi läks kurku, ja magama enam ei jäänud. Saatsin Aadi bussile, Aksel ja Marie jäid koju kiisu-videosid vaatama ja kui kui tagasi jõudsin oli nii:

Vat ei teagi nüüd, kuidas meie tänane päev kulgeb ja kui põhjalikult saan õhtuseks keeletunniks valmistuda:) Visu labu!

Paar klõpsu tänavalt ka:

17. september 2019

Enda sõnad ei ole just maitsvaim söök, mida manustada, aga mõnikord peab:) Proovin siis blogiga, jõuavad ka pildid kohale. (Ei blogi ega insta, niikuinii pole varsti midagi kirjutada.) Korrapärast postitamist muidugi ei luba- kõik sõltub ju sellest, kas eelistada trükkimist või tegutsemist.

Homme saab minul ja lastel täpselt kuu Riias oldud. Minu päevad täidab Marie. Oleme leidnud 20-25 minuti raadiuses viis mänguväljakut ja üks pidada veel olema. 

Grizinkalns

Vermanes aed

Centra Sporta Kvartals

Igal mänguväljakul on liumäed, turnimislinnak, kiiged, liivakast on haruldus, aga esineb. Uhkeim on Kesklinna spordiväljak- mänguväljakud igas eas lastele, skeitpark, kunstmuruväljak, korvi- ja võrguplatsid, jooksurajad, rulluisu rada. Isegi purskkaevud, kus sooja ilmaga sulistada võib.:)

jaunas.lv

Koolist. Juba üle nädala käivad poisid koolibussiga. Peatusesse u 10 minutit ja sealt kooli u 26 km, kui autoga minna, aga minnakse ju bussiga, seega läheb oma 45-50 minutit. Tänasest muutus väljumisaeg 10 minutit varasemaks, sest käimas on teetööd. Kahjuks on meie peatus üks esimesi hommikul ja seega üks viimaseid õhtul. Kodust väljuvad noorhärrad 7.20 ja tagasi jõuavad u 16.30. Või varem.Hirmus pikad päevad.

Üsna otsekohese eestlasena on imal lugeda kirju, mida õpetajad ja kool saadavad. No see ülevoolav viisakus ja keep smile`ing. Ja see, kui “excited” nad koguaeg on- kool algas, esimene nädal sai läbi, toimus lastevanemate koosolek jnejne:) Saime kirja, kus avaldati lootust, et oleme nõus Aadi süvendatud inglise keele õppele viimisega. Noh jah...Huvitav, mis nad oleksid teinud, kui oleksime sellele vastu olnud?

Aksel räägib jätkuvalt kõik surnuks “You know, he is so…. Bubbeling, “ ütles tema inglise keele õpetaja. Peab tõdema, et oleme märganud… Aadi inglise keele õpetaja ütles, et Aadi on väga huvitatud, uudishimulik, kordab ja sunnib ka pinginaabrit kordama. Seda viimast tegi ta ka lasteaeias- öeldi, et nagu abiõpetaja:) Õpetaja arvas, et Aadi saab paari kuuga põhilised asjad selgeks ja tuleb tõdeda, et praegu on suuri edusamme juba märgata. U esimese nädala lõpus hakkas ta küsima, et kuidas seda öelda, ja kuidas teist öelda. Raido on temaga kodus ka olulisemaid väljendeid õppinud. Vist eelmisel nädalal avaldas poiss arvamust, et “Tahaks koolis midagi aru ka saada.” No mis saab veel parem õpimotivaator olla?!

Kodutöid ei anta, aga väga oluliseks peetakse lugemist või ette lugemist vähemalt 20 minutit päevas. Neil on kord nädalas raamatukogutunnid, kus , vähemasti 1. kalssile, ette loetakse ja siis saavad nad endile kodulugemist otsida. Aksel pole ühtegi raamatut koju toonud, Aadi veab koomikseid. Neid viimaseid loeme siis kahes keeles. Leheke koomiksist "Lunch Lady and the Cyborg Substitute: Lunch Lady #1", kus söögitädi on nagu James Bond.

Kui Eestis oli koolis lastel pesemisvõimalus olemas, aga seda ei nõutud, siis siin pole isegi võimalust. Kehalise õpetaja ütles, et pandagu spordiriided hommikul selga, muidu kulub vahetamisele liiga palju aega!! Alates 6. klassist soovitatakse pärast kehalist särk ära vahetada!! Hämming!! Vaadates õppemaksu on ikka väga hämmastav, et laste isiklikku hügieeni võimalusi pole ollagi. Või siis see, et kohustuslik on omada veepudelit ja lapsi suunatakse vett jooma, aga vat ennast pesta… ei, see pole oluline. Jumal, kuidas minu töökoolis olid õpetajad hädas, kui poisid end pärast kehalist ei pesnud. Üks kolleeg kutsus mu oma tundi, kus olid need kasimata mehemürakad… Gaasimask ja lisatasu tervist kahjustavas keskkonnas töötamise eest!!!! Aga eks ta ole- siin on ikkagi multikultuurne keskkond ja enda alasti võtmine teiste ees ei sobib. No jah, aga tehtagu siis sellised riietevahetmise boksid nagu ujulates on. Ei saa ma sellest aru- joome vett, oleme iga päev tund aega õues (muidugi samade riietega, millega tundideski), aga pärast kehalist (mis, muidugi on võrreldes eesti kehalistega jalutuskäik pargis), vahetame särgi. Jaah, nagu aru said, tekitab see teema minus teatavat elevust:)

Kuidas õppetöö toimub, milles seisneb, ei tea. On loodud “suurepärane võimalus” Seesaw näol, mis on nagu FB, ainult et oma lapse parooliga näebki ainult oma lapse postitusi. Kui sinna midagi riputatakse, siis eeldatakse, et vanemad annavad (koheselt positiivset) tagasisidet. Noh, midagi on ka postitatud:) Aga mina kasutan keskkonda logimiseks arvutit, niiet koheselt ei tee ma küll midagi:) Eks need pildid annvad ainest, millest lapsega õhtul vestelda. Aitab koolist kah.

Mis siis Riias on? Siin (meiekandis) on palju kohvikuid ja kiirsöögikohti, pesumaju, väikseid toidupoode (Mego ja LaTS) , juuksureid ja küünesalonge. Roheline tuli põleb fooris lühemalt kui Eestis või siis on tänavad laiemad. Olen käinud neljas kaubanduskeskuses (Domina, Alfa, Akropole ja Spice), neist sümpaatseim on Akropole. Seal on kuidagi avar. Ja jääväljak nagu Lõunakeskuses.

Rongiga oleme ka sõitnud. Jurmalasse Tarzani seiklusparki. Poisid hindasid rajad pigem kergeks (võrreldes Türiga). Aadi sai ronida radadel 1-3 ja Aksel 1-5. Viiendat talle kui esmakordsele siin ronijale ei soovitatud, aga kuna pikkuse piirangut polnud, siis läks. Ütles ainult, et käed väsisid ära. Selles pargis on nii, et etteantud aja sees (mõlemale anti 3h, kuigi Aadi pidanuks saama 2h) võib radu läbida nii palju kordi, kui tahad. Seiklusradadele lisaks on selles pargis ka skeit ja mänguväljakud. Kena koht. Dzintari peatusest vaid paarisaja meetri kaugusel. 

Rongiga sõitsime sinna u 30 minutit. Rongid on siin vanad. On nii lavatsitega kui eraldi istmetega (3 kõrvu). Reisijaid oli palju. Teistmoodi kui Eestis on see, et saab osta edasi-tagasi pileti. 3*täipilet+tasuta titt+käru maksis alla 9€. Jaa, ka Aadi (7a), on täispileti eas.

On küsitud, et millal võib meile külla tulla. Siis, kui me kodus oleme:) Parkimine on siin tasuline. Nii tänava ääres kui maja kõrval parklas. Asume tsoonis B. 

Meie saime küll (tasulise) koha ka hoovi, aga no alati, kui sealt välja või sisse sain, plaksutasin endale. Kõige rohkem lugesin hoovis 11 autot, paar oleks kangialusesse veel mahtunud. Ja see “koht” ei tähenda, et autole on kindel kohte, no tead ju küll, numbrimärgiga ja puha, ei, kes ees, see sees. Igatahes pargime praegu parklasse.

Millest puudust tunnen? Sellest, et saaks pesu välja kuivama panna või vähemasti pööningule ja võimalusest ise enda elamist kütta. Mul on juba nädala jagu pigem külm olnud. Aru ei saa, kuidas lapsed palja jalu tahavad olla. Marie on muidugi üleüldse nudismi austaja.

Telefonis kirjade ja sõnumite toksimine ei meeldi. Enam. Seetõttu on ka FBs pigem vaikus ja messengeris ka reeglina ei vasta. No ei taha ja kõik.

Olen postcrossija. Selle hobiga on siin küll meeldivam tegelda kui kodumaal – mark Euroopasse on 64 ja kaugemale 71 senti. Eestist 1.40 ja 1.50€.

Aga täna lähen keelte kooli Nordisk läti keele kursusele. Põnev! Käisime hommikul vaatamas, kus maja on. Maja leidsin, aga sissepääsu mitte:)