ERASMUSega Tenerifele. Esimene koolipäev

Ma ei jäänud hiljaks! Kuigi kiireks läks, et 10ks kohal olla:)  Koolituskoht on vabatahtlike maja keldris, aga kohvipausid toimuvad katuseterrassil. Nagu sisustusematerjalist näha, siis on hiljuti ruume juurde tehtud. 

Grupis on üks inglane, kes töötab Berliinis algkoolis, kaks slovakki ülikoolist, mina ja siis viis alati hilinevat poolakat miskitsorti omavalitsuse toetatud pensionäride päevakeskusest. Kaks poolakat ei mõista inglise keelt. Küll aga saavad poolakad ja slovakid omavahel mingis keeles räägitud. Vist poola. Lisaks õpetaja Javier Gonzalesele, on ka kaks assitenti. Üks, Irina, on Ukrainast ja tema filmib ja pildistab. Pidevalt. Teine, vist Airi, on Jaapanist. Tema katab laua, muul ajal on koolitusruumis ja teeb midagi telefonis. 

Mida ma arvan õpetajast? Kirjutamise ajal on juba kolmas päev läbi. No ta on väga tegus ja kirglik mees. On leidnud oma nišši ja ilmselt elab hästi. Ta teab nii mõndagi astronoomiast ja vulkaanidest (sellest edaspidi), ta on (jätkusuutlik) giid, ta võitleb guanche`de eest, usub mängustamissesse kui õppevahendisse ja teda peab kutsuma Bacha´ks, sest ainult vanaema kutsub teda Javieriks. Ta usub, et saart valitsevad ärikad. Ta on õppinud ITd. Tegus nagu Hunt Kriimsilm. 

Saare esimstest asukatest nii palju, et maiseid jälgi on neist vähe. On hilisemaid romantilisi maale ning arheoloogiliste väljakaevamiste leide. Kui õigesti aru sain, siis valitsus on nad maha vaikinud ja praegu tahetakse vist nende asualale uusarendust teha. 

Kui ta oli covidi ajal enda lõbuks La Lapalmasse ühe tänavatel kõmpimise ja linna ajalooga tutvumise digimängu loonud, selgus, et see on väga hea mõte ja nüüd on linnavalitsus neid talt veel tellinud. 

Tema ettevõtte nimi _tivity tuleb kolme sõna ühisosast: activity, connectivity, positivity. Selleni jõudis ta pärast kolme aastat täiesti ebaõnnestunud nimega ettevõttes tegutsemist. Pärast nimemuutust läks asi paremaks. 

Loomulikult on hädavajalik teha tutvumsmänge. Õnneks oli seekrod valutu - ainult nimesid kordasime. Esimesest päevast panin kirja järgmised mõtted. Mõned vanade kinnistamiseks, mõned uutena.

1. ootus on passiivne ja eesmärk aktiivne seisund. Olin seda mõtet kuulnud ja tegin enda jaoks täienduse, et inimestelt pole ootusi mõtet küsida. Õpiolukordades.
2. AI-d tuleb kasutada nii intelligentselt kui võimalik. Võta AIst parim ja hoidu halvimast.
3. promptid näitavad sinu teadmisi teemast ja oma eesmärkidest. Mida paremad promptid lood, seda sügavamad vastused saad.
4. AI ei mõtle. AI on AINULT ANDMED (data). See on matemaatika. AI kasutab andmeid, mis inimesed on loonud. AI on informatsioon ja matemaatika. Alati peab kontrollima. Kõike.
5. AI on tööriist.

Seda viimast kordas ja toonitas ta pidevalt It´s a tool. Meenus mu häda, kui noorsootööse tulid mõisted tööriistakohver ja tööriist. "Mis on sinu noorsootöötaja kohvris? Millise tööriista sa tänaselt koolituselt kaasa võtad?"  Meil oli isegi noorsootöötaja kohver väljatootatud ja mis seal kõik sees peaks olema. Olen seda Põlvamaa noorsootöötajatele tutvustamas käinud:) Olgu. Edasi. Mis tööriist? Haamer on tööriist. Ja kirves. Saag. Aga ma töötan INIMESTEGA. Mis tööriist??? Mõtlesin ja mõtlesin, tundsin ängi, et minu noorsootöötaja tööriistakohver on hale. Korraga tabas mind valgustus: sa võid anda samade omadustega kirve mitmele, juhendada neid täpselt ühtemoodi, aga tulemuseks on lõhutud pliidipuud, tahutud paat ja puuduv sõrm. Ehk siis: tööriistad ei tööta iseenesest, vaid sõltuvad kasutaja tahtest, vilumusest, vajadusest jne. See pole halb, erinevad oskused täiendavad. Kuna mul oli see tööriista-värk enda jaoks läbi mõeldud, siis sai siin kohe üks asi selgeks - AI ei ole must be  ja kui selle kasutamine ei tule mul välja, või ma ei taha, siis on minuga kõik korras. 

Kell oli peaaegu kaks ja suundusime esimesele õppekäigule - Teide rahvusparki. See organiseeriti nii, et nädal enne tuli küsimus, kas tahame minna, see maksab u 50€. Ja siis pühapäeval tuli pakkumine, et 43€ eest on võimalik ka Teide otsa gondeldada. Muidu pidi sinna kaks nädalat pileti ette ostma, aga kuna Javieril on selles äris käpp sees, siis läks kiiremini. 

Lühidalt, sest pikalt võid lingi alt lugeda. Tenerife on vulkaaniline saar. Selle keskel on mitteaktiivne Teide vulkaan - 3715m (paljudes brošüürides on ikka veel 3718, aga 20a tagasi mõõdeti ja saadi tiba vähem). Teide purskas viimati 1909a ja praegu on oht, et see võib kokku variseda. No mitte homme. Nii sadade aastate jooksul. Aga võib-ollaka homme. Teide sees elab koletis, kes neab ära igaühe, kes Teidelt kivikese kaasa võtab. ("Meil käib viis miljonit turisti aastas!") 

Linnast oli vaja kiiresti välja saada, sest juba kella kahest on siin tipptund, kuna inimesed lähevad töölt koju. Mu imestus oli vist suisa ebaviisakas. Teel tegime ampsupeatuse. Ma tõesti ei mäleta selle hõrgu asja nime. Nägi välja nagu subway, aga maitses kordades paremini. Saia osa küpsetati silme all.

Täitsa jama oli see, et nii kui me mäkke tõusma hakkasime, hakkas mul keerama. Mitte palju, aga piisavalt, et kogu tähelepanu kõhtu suunata ja püüda aru saada, kas läheb hullemaks ja millal on hilja. Aknast välja vaadata ei saanud. Seega pole mul pilte tenerife mändidest, mis ei põle. Just. Sõitsime mööda metsast, mis oli paar aastat tagasi põlenud, aga männid, mustade koortega, olid püsti. Mingi isolatsioonivärk.

Ja siis tegime peatuse. Pärast seda mul enam halb ei olnud. Aga nüüd tulevad turistikad. Pealpool pilvi on lihtsalt nii ilus!!! Ja me ei olnud isegi lennukis!

Ja seal, selja taga ongi see kurja eluka kodu - Teide.

Kummaline, et põlenud maa võib nii kütkestav olla. Arvasin, et videod ei tule head, aga, mis seal salata, tulid küll. 

Jõudsime köisraudtee juurde. Juhendaja meiega kaasa ei tulnud, jäi laptoppe valvama, sest seal pidada varastatama.

Saime QRkoodid, et gondlisse minna ja vetsu ning vetsust välja saada. Bacha luges korduvalt sõnad peale, et 18.30 tuleb viimane reis alla ja kes jääb maha, siis jõuab ta maapinnale pärast neljatunnist matka. Meil oli üleval aega terve tund ja natuke pealegi. Gondglisõit oli üllatavalt sujuv nagu trammis. Pole võrreldavgi kõikuvate ja logisevate Jasna suusakuurordi omadega.

Päris tippu me ei saanud. Selleks pidavat kaks kuud luba taotlema. Aga olime vist 3500m kõrgusel. Seal tegin vähe pilte, sest kui olin jala maha saanud helistas Sirli (Ameerikast!) ja nii me siis lobisesime. Pildistasin ja filmisin, kui levi katkes. Ja hea on, et ta helistas, sest muidu oleksin kogu vulkaani ära pidistanud:) Mina kõndisin u 15 minutit ühes suunas ja siis tagasi. Ütleme nii, et alguses ei saanud ma aru, et mida nad räägivad - hingeldad ja pulss tõuseb. Aga kui hakkasin tagasi tulema, st ÜLES, siis sain pärast esimest sammu sellest väga hästi aru. Ilm oli imeline, selge. Meil olid kaasas paksud joped, kindad, sallid, mütsid, sest ilm pidada olema külm ja heitlik, aga meil vedas. 

Mäletad, linnas oli kõik plaaditud.

See on ainuke video, mis bloggerisse mahtus. Kahju. Aga näete - missiis, et sadu tuhandeid aastaid vana vulkaan, prügi peab ikka sorteerima.

Sõitsin alla 18.20 gondliga, aga üks meie oma ei jõudnud viimase peale ja ta ei olnud ainuke, kes maha jäi. Seega tehti veel viimaneviimane sõit. Igatahes, kui lähed Tenerifele, mine Teidele ja maksa see gondliraha.

Meie programm jätkus päikseloojangu ja vulkanoloogia loenguga. Oli selge, et ma ei suuda seda ilu pildile püüda ja lõpetasin klõpsutamise. Nendel kividel oli mingi nimi ka, aga ei mäleta. 

Sain teada et Teide, see 3700m hiiglane on beebi. Kunagi oli seal, kuhu päike loojub, meie selja taga, millest ma ühtegi pilti ei teinud, mitu korda suurem vulkaan. Kas  oli 7km. Või rohkem. No ega ma väga pingutanud ja sõnavara oli ka keeruline. Ütleme - palju suurem. Ja see kukkus kokku. Lihtsalt, varises kokku. see juhtus väga väga ammu. Selle tulemusel tekkis 16km äär, mille tõttu on praegu Lõuna-Tenerifes alati päike:) Oli vist nii. Hetkel kardetakse siis Teide kokkukukkumist, aga see pidi halvasti mõjuma ainult Põhja-Tenerifele, sest lõunas on see vall ees. Suur mure on sellega, et elanikud ei ole vulkaaniõnnetusteks valmis. Ei teata, mida teha, kuhu minna. Javier püüab ka seda teadmust noortele edasi anda.

Päikeseloojang oli ilus ja rahvarohke. Ühed tegid ilupilte, naine valges ja mees ülikonnas. Olid siis pulmapildid või mitte, ei tea. Trobikond noori tuli tekkide ja mattidega ja ronis kõrgemale. Meie aga sõitsime astronoomia ja legendide tundi. Teel juhtis juht tähelepanu nendele mustadele vagudele. Mis sealt siis alla voolas. Magma? Laava? Jube. Need olid sügavad ja 116a vanad ja nii selged ja värsked ning neid oli palju.

Meie päikeseloojangu imetlemine lõpes nii:

Et väga külm ei oleks, olid kaasas pleedid ja kohalik vein. Ning väike, aga tragi teleskoop, kes meie käsu peale keeras end kuu poole ja pildistas selle meie jaoks üles. Javier näitas meile tähti ja tähtkujusid, rääkis legende. Tead, et siin on Suur Vanker nii madalal, et võib peale hüpata? Ja Põhjanael ei säragi kõrgel, vaid nii silmakõrgusel? Oli ilus, aga külm. Koju saime vist 10 ajal, aga ajavahe, üleeilne reisipäev ja eilne tursitipäev tõid kiire ja hea une.

ERASMUSega Tenerifele. Teise päeva pärastlõuna

Söödud, pluus kuivab, ise värskendatud - tagasi Santa Cruzi! 

Oli vist nii, et GM pakkus naabrusesse Karnevali muuseumi. Kuna mul paremat ega halvemat plaani polnud, siis miks mitte. Viit maja ees näitas 800m. Vist. Kiviga visata eeldusel, et sa ei eksi. Mina eksisin ja jõudsin turule. Oli juba sulgemise aeg (14-15) vahel ja lette pakiti kokku. Ala oli parasjagu suur, kuid mitte lootusetult. Ikka plaaditud ja puhas. Mitte kliiniliselt, aga siiski puhas.

Turg on kahekordne ja muidugi sai alumisele korrrusele nii treppidest kui eskalaatoriga ja arvata võib, et on ka lift. Seal oli lõhnamälu järgi kala ja söögikohti. Muud ka, isegi üks toidupood.

Mänguväljak. Katuse all ja puha.

Ekslesin edasi ja sattusin lasteaia juurde. Kuna lugejate hulgas on ehk ka mõni (endine) lasteaednik, siis tegin ohtralt pilte. Tuletan meelde, et jälgida võiks hoonete asukoha mitmepinnalisust, tänavate plaaditust ja soditud seinu. Siit märkasin värvitud aeda ja kahtlustasin, et tegu on lasteaiaga. 

Pistsin telefoni võrede vahelt läbi. Esmalt arvasin, et see on liivakast, aga pigem tundub peenra moodi.

Nunnult värviline, kas pole. Ja madal maja. 

Nagu väiksed lapsed suurte vahel, asub ka nunnu lasteaia maja suurte majade vahel.

Ja nüüd edasi Karnevali muuseumi otsima. Üks turistipilt teelt. Mäletad, kirjutasin kiviseintest, millega on kerkivaid ja langevaid sõiduteid turvatud? Midagi on siin pildil näha.

Rohkem teelt ei eksinud. Casa del Carnival (Karnevali maja) asub silla all ja sissepääs on prii. Kuigi kodulehel oli kellaajaline registreerimine, siis see ei töötanud ja adminni-noormehed regasid mu käigult ära. 

Tean, et kui muuseumis väga süvenema hakkan, siis väsib vaim kiiresti ja ega meelde ka midagi jää. Natuke ikka vaatasin videomaterjali ja lugesin infotahvlikesi. Karnevalid on Santa Cruziz veebruaris-märtsis (vastlad, eksole) ja kostüümide paraad sai sellest kuuekümendatel. Nüüd on tegu turismiüritusega. Ka. Muuseumis on väljapanek mõnedest kostüümidest. Oli vanemaid klassi taga ja tänavusi klaasi ees. Näiteks üks kostüüm vist 80algusest oli selline piimalik.

1982a fantaasia kategooria võitis selline kostüüm.

Ja tänavuse fantaasiavooru võidukostüüm on selline:

Tänavuse peapreemia sai aga kostüüm, kus kasutati muuhulgas ka selliseid materjale. Neid oli näha, st neid oli nii palju. 

Kostüüm oli ja on selline:

Hullumeelne! 

Omaette näitus oli karnevali-barbidest. On ikka peenike näputöö ja fantaasialend.

Küsimus, kas pildistasin kogu muuseumi üles, on õigustatud. Ei pildistanud. Aga tahtsin küll, sest see sära ja vägevus oli muljetavaldav. Kasvõi see kostüüm. Kuidas nendega küll liigutakse? Kui kaua valmistatakse? 

Loomulikult kasutasin võimalust ka ise karnevaliseeruda. Kahjuks oli garderoobis vaid lastele sobivaid ürpe, kuid ühe, mis peaaegu paras oli, leidsin. Loomulikult ronisin lavale, sest kuidas muidu peaauhinnale kandieerida;)

Kui satud Santa Cruzi, siis mine Casa del Carnavala´sse. Järgmine missioon oli aru saada, mis asi see roheline kuusirp oli, mida öösel nägin. Läksin mööda endise jõe sängi? Ma arvan, et selles kanalis oli kunagi jõgi.

Päevavalguses on maamärkide järgi lihtne orienteeruda. Eriti kui see, mida otsid, kõrgub. Teel sain teada, et see, mida ööhämaruses pidasin tivoliks: värvilised putkad ja kõrguvad atraktsioonid, oli merekonteinerite ja kraanadega sadamaala:) Kahjuks ei teinud selles pilte. Mis sa merekonteinereid ikka pildistad. Astusin sisse ka bussijaama, mis meenutas läikiva põranda ja avarusega ballisaali. Ja seal paistiski mu poolkuu. 

Kui maja kõrval olin ja arhitektuuri imetlesin, siis ei olnud see hea tunne. Midagi selles kõrguses ja õhulisuses oli väga harjumatut. Ei, ma ei kartnud, et sirp alla kukub. Lähedalt ei olnud sela ka midagi pildstada. Visuaal tuleb kausest välja. Küll aga oli huvitav selle hoome kohviku sein: klaas, mille saab kogu täiega horisontaali tõsta. Selle pildistamine ei õnnestunud.

Auditorio de Tenerife Adan Martini kõrval asub nunnu merekindlus Castle of St John the Baptist. 

   Nii kõrval.

Kontserdimaja asub ookeani ääres ja laiente murdmiseks on tarvis turvaala. Palun - koos turvameestega.  100 Faces of The Tenerife Auditorium Siin on galeriimaalitud isikutest.

Kus vesi, seal on kalad ja kus on kalad, seal on kalamehed. 

Kaugemale ei viitsinud minna, kõmpisin tagasi. Kaart näitas, et seda sellsit otseteed mööda 22 minutit. Kell oli neli, eks natuke väsimust oli ka. 

Aga ei, jalgu vannitama ma veel ei läinud. Läksin hoopis jahte vaatama. Mitte, et ma neist väga huvituksin, aga kuna ma elan enam-vähem jahisadamas, oleks tark ära näha. Ega seal miadgi peale postide näha olnud. Isegi inimesi ei askeldanud. Jalutasin edasi. 

Selle laeva juures oli sadamahoone ja tolla all hulk lärmavaid noori suurte seljakottidega. Pikutasid ja skrollisid. Laeval inimtegevust ei toimunud. Mägesid näed?

Üks praam tuli sisse. Selle randumiskoht on mu hotelli koridori aknast näha. Järgmisel hommikul oli praami kõrval ka kruiisikas. Eks nad siin Grand Canaria ja teiste saarte vahet sõida.

See pilt on tehtud jalakäijate sillalt, mis viib sadmaalale. Ei, seal all ei ole vett, aga ikka see mitmetasapinnalisus.

Ja siin see kruiisikas koridori aknast.

Sadat nägu kontserdisaali juurest mäletad? Neil on siin mingi värk nägudega, sest sadamas on omad tähtsad persoonid reas. Allee kuulsustest, kes on saart külastanud. Darwin oli ka olemas.

Kell oli poole kuue peal. Ei viitsinud enam kuhugi minna. Üle tee siis hotelli. Teele jäi arusaamatu vesine ala. Üüratu ring vett. Kedagi selles sulistamas ei näinud ega pole ka edaspidi näinud. Sadama ääres on vesi  maismaale toodud. Kummaline. 

Siin on nende Langenud sõjameeste mälestusmärk Monumento a los Caídos (Plaza de España) Meenutab lätlaste vabadussammast. Aga see siin on palju tillem. Langetatud peadega kangelased ühel pool on ägedad, aga jäävad looduse varju. Selle ümber peaks olema rohkem ruumi, siis oleks mõjusam.

Veel kunsti. See meenutab juba seda jõledat riistlöödut, keda eespool mainisin. Skulptuuri nimi "Mul on kõik hästi" Selle tagant paistavad kangelaste figuurid. Liiga üksteise otsas, onju. Mõlemad asuvad arusaamatu veeala kaldal. Kõrval.

Kõndisin veel veekogu ääres ja nägin Spari. Juhuuuu - kahe tänava kaugusel on mõistlik toidupood. Üks jogurt, hinnavaatlus ja nüüd küll hotelli Candelaria väljaku ääres. Hommikuti see on see väljak tühi, aga nii 9 hakatakse välikohvikuid ja taimepiirdeidpika sättima. Sellel väljakul tabas mind deja vu Viljandiga. 

Kuna skulptuuril nime polnud, siis kutsugem teda härra Maramaaks.

Olen korduvalt aevelnud, et mul on liiga palju pilte. Täna on jubba kolmapäev ja ma lõpetasin esimese päeva meenutamise. Poleks pilte, ei mäletakski. Olen palju ringi trampinud ja jalad valutavad. Täna on ka väsimus ja pean end välja sundima. Aga ma lähen. Võib juhtuda, et viimastest päevadest tulevad ainult pildid. Mida ma nüüd kohe jahtima lähen. Lisaks turismile tuleb nüüd ka koolituse muljeid jagada.