29. märts 2021

Laimīgu Jauno gadu! Ma küll mäletasin, et viimane postitus sai tehtud detsembris või siis jaanuaris, aga tuleb välja, et peaaegu pool aastat tagasi. Jaa, alates virtuaalse õppimise (VLE) ajastu algusest puudub minul juurdepääs arvutile. Täpsustame - puudub ligipääs aruvitle siis, kui aju ja sõrmed veel koostööd teevad:)

Koronamõjude ülevaade. Oktoobrist alates on siin olnud maskid siseruumides kohustuslikud. Sügisvaheaja lõpust on 7.-12. klassid kodus õppinud. Novembri keskel oli ka meie kool nädalakese kodus, sest neli töötajat andsid poitiivse proovi. Pärast seda sai Aadi tagasi kooli, aga Aksel (6.kl) jäi  koju. Aadi käis jõuludeni koolis, nii et "jõuluvana" sai rahulikult toimetada, aga pärast jõuluvaheaega on mõlemad kodus olnud.

 Akslil on online tunnid 8.30-15.30. Pikk lõunapaus on 11.30/12- 12.30. Igasse koolipäeva mahub neli tundi. Kolmapäevad on antud "vabaks", st toimuvad järelaitamistunnid. Minu rõõmuks osaleb Aksel neis usinasti, sest ta leiab, "mõni asi on raske" või "ma ei saa hästi aru". Eriti saksa keelest, aga ka Scinece´st ja mõnikord ka inglise keelest&kirjandusest ning ajaloost. See on suur tarkus, kui inimene saab aru, et tal on abi vaja. 

Aadiga on lood tiba teised. Muidugi on ta asjalikum ja vastupidavam ja iseseisvam kui kevadel, aga siiski peab tal läheduses olema - keeruline pole mitte ülesannete täitmine vaid nende juures püsimine ja mõnikord ka aru saamine. Süsteem on sama, mis kevadel - tööjuhendid koos väga põhjalike õppevideotega riputatakse hommikuti 8.30 Seesaw - keskkonda. Nii 3-4 ül päevas. Klassijuhatajad (kaks) on teemad ära jaganud ja nii teeb üks õpetaja nätieks terve nädala arvmuse kirjutamise õpetust ja teine liitmist jne. See on kena, sest vähendab ju nende koormust. (Kui vastiku  piniseva häälega on paralleelklassi õpetaja. Õudne!)Lisaks toimuvad igahommikused klassijuhataja tunnid  (Morning Meeting) 9.30-10.00 ja pärastlõunased klassijuhataja tunnid (13.30-14.00). On ka online ainetunnid: muusika, kehaline, kunst, läti keel, SEL (Self Evaluation Learing kooli nõustajaga). Õpetajad on kogu aeg zoomis kättesaadavad, õpetajad on siis klassijuhataja ja tema abi. Seda võimalust kasutab Aadi vahest niisama pläkutamiseks või enese kiitmiseks, kui ta millegiga väga rahul on. Veebruaris hakati tegema ka online matemaatikat ja sõnaõpetust, see toimub vastavalt vajadusele pärastlõunase kohtumise ajal. Praegu tegeletakse väiksemates gruppides filmide/esitluste loomisega ja kahte klassi juhendab kuus (!) õpetajat. Seega ei ole fikseeritud tunniplaani (ainetunid võivad lalata nt 10.45 või 11.10 või 11.30 või 12.00 või 12.30), iga hommik algab sellega, et märgime Aadiga päeva online-tunnid nutiseadmesse ja paneme äratuse. Oleme tunde ka ära unustanud, sest mõni töö on pikem ja nõuab süvenemist ja alati see telefon ei helise ju ka:) 

Virtuaalne õppimine

Õpiti pillirühmi. Juhuslikult oli meil üks vaskpuhkpill venna toast võtta:)

Huvijuht ei maga:) Kuigi neil sellist ametimeest koolis pole, korraldab keegi alailma stiilinädalaid. Üks populaarseimaid teemasid on crazy hair.

Aadil on tunniplaanis Uurimine. Jaanuaris tutvuti arhitektuuriga. Vaadati pilte, kohtuti arhitektiga, käidi virtuaaltuuridel näiteks Sagrada Familia katedraalis. Neil oli vist ka minig google tuur seal, aga ei mäleta lehe nime. Loomulikult lõppes see uurimine ise tegemisega. Aadi valis mudeldamiseks maailma kõrgeima ehitise Burj Khalifah. Kui esmalt tundus see ülesanne üle IGASUGUSE mõistuse olevat, siis youtube tuli appi ja siin on tulem: 

Aadi sai sellega täitsa ise hakkama - keeras A4 paberid rulli, kleepis kokku, kleepis fooliumiga üle ja  koos sättisime alusele. Täname siinkohal ka kahepoolset teipi:)

Mõlemad poisid tahavad kooli. Aadi rohkem, sest ta tahab ju mängida! Aksel ütleb, et kodus on kohati parem, sest pole võimalust sõpradega lobiseda, aga noh, youtube ajab asja ära:) Eelmise nädala uudis on, et Läti Valitsus ei plaani eriolukorda pikendada (6. aprill) ja 1.-6. klass saavad kooli, kui nakatunute number ei suurene. Meie omadel algab reedest kevadvaheaeg, loodetavasti ei riku lätlased seda rõõmu nädalaga ära ja lapsed saavad ka ülejärgmiselnädalal kooli minna. 

Küll on tore, et lasteaiad on avatud. Siiski, märtsi alguses andis kasvataja positiivse proovi ja kogu lasteaed (hihii, neil seal üks rühm ongi), oli lähikontaktsetena kodus. Tagasi sai perearsti tõendi või negatiivse prooviga. Kui vanemate vestlusgrupis uurisin, kuidas läheb ja kas Lätis ka sülitamistesti teha saab, selgus, et mõned lapsed olid teinud proovi ja saanud nii positiivseid kui negatiivseid vastuseid. Sümptomiks oli kerge nohu. Mariega käisime perearstil. Nüüd on lasteaed jälle kenasti töös ja Mariegi tagasi. Kahjuks jäi liiga pikk paus sisse (kolm nädalat) ja nüüd on hommikud taaskord väljuhäälsed. Õhtuti muidugi selgub, et tal oli väga tore päev, ta mängis Elza, Kurtsi, Janise ja Martinšiga ning sai süüa muhvineid/krõbinaid/suppi:) 

Idüll nr 1. Nohus kolmene ja virtuaalõpe.

Idüll nr 2. Nohus kolmene on sisustanud ISE endale lugemisnurga.

Reaalsus. Nohus kolmene ja virtuaalõpe.

Muudatused koolikorralduses ongi meid kõige enam puudutanud. Muus osas ..noh, on kurb, et teatrisse ei saa, sest sügisel juba käisime korra... muidugi tahavad lapsed kinno,  Skyparki ja ujuma ja sõpradele külla ja trenni. Õnneks on riidevarud olemas ja talv veel kestab:) Kaubandus on siin suletud jaanuarist, novembri lõpus olid kaubanduskeskused nädalavahetuseti suletud. Oleme usinad Barborast (Maxima) tellijad. Jessver, kui mugav see on, kui 5 liitirt piima, kolm kilo õunu ja muud nipet-näpet neljandale korrusele tuuakse!!! Rimist on tüütu tellida, sest seal on ootejärjekorrad pikemad- mõnikord isegi kolm päeva, paremal juhul 2 päeva.

Teisel kohal on juuksuripuudus. Ilusalongid olid suletud novembrist märtsini. Märtsi alguses olid avamisjärgsed piirangud: korraga üks klient salongis, ühele kliendile üks teenus päevas (mitte, et paned endale jutti juuksuri, küüned ja varbad), klientide vahe 20 minutit (et nad kokku ei puutuks). Nüüd olen küll juba mitut inimest juuksuris ühel ajal istumas näinud. Niisiis, juuksuripuudus. Detsembris tegid türi juuksurid meie soengud korda ja jaanuari lõpus käisime sala-juuksuris! Marie rühmas on juuksurite õpetaja, tema meid aitaski. Ühel eestlasel käisd nii "küüned" kui juuksur kodus. Elama ju peab. Olin jõudnud ka mõelda, et küll on tore, et läti ministritel on sama nigel juuksekasv kui minul - kaks kuud ja ikka juuksed lühikesed, aga tuli välja, et parlamendil oli oma juukusur. Väga hea mõte ju - palgata firmasse juuksur tööle. Nagu vene ajal - asutustel oli oma lasteaed, klubi, rahvatantsurühm:) Tea, kas oli ka teisi ettevõtteid, kes endale ilutegijaid palgale võtsid. 

Tead ju, et ingliskeelses maailmas alustatakse kohtumisi "How are you?", millele järgneb laia naeratusega "Fine!"? Nüüd on nii - emad on näost hallid ja pööritavad silmi "This is nightmare!".  Õpetajad keeravad lihtalt pea ära, võtavad pausi "Well, it is difficult. I miss my students!"

Kuigi kogunemised olid keelatud, oli õues käimine lubatud. Kolme kuu jooksul on lapsed kohtunud  kogemata ja "kogemata" vist neljal- viiel korral oma sõpradega. Kohe tuleb vaheaeg, saab jälle trehvata. Tuppa nagu hästi ei taha ja taheta, aga on ka paar korda külas käidud. Oleme siis ohralt mänguväljakutel ja rannas ja rabas käinud. Viimastest tulevad pikemad ülevaated.

Lemmik mängukas Lucavsala (Lutsusaar) Maza (Väike) Daugava kaldal.

Lemmik mängukas Lucavsala (Lutsusaar) Maza (Väike) Daugava kaldal.

Vermanes darž kesklinnas

Tegelikult oli teisi peresid ka, sõltuvalt ilmast, kas paar või mõni:) Püüdsin nii pildistada, et võõraid peale ei jää. Nüüd on lumi ammu sulanud ja pargid ülerahvastatud.  Talverõõmudest teen eraldi postituse.

Kuidas olen saanud arvuti ligi, kui on koolipäev? Aadi sai oma asjad tunniga tehtud! Samas võttis  tema juhendaja temaga mitu korda ühendust ja küsis, mida ta juba ära on teinud. Midagi!!! Neil oli hommikul grupikohtumine, mille kuuldekauguses ma ei viibinud. No on suslik! Aadi teeb multikat Stop Motioni´ga. Täitsa äge. Ja lihtne. Tal on tehtud üle 80 klipi, kuidas lego-mees autot ehitab, aga on vaja viimistleda.  Samal ajal, kui mina oma postitust olen viimistlenud, on ka Aadi omadega valmis saanud ja möllab juba Minecraftis.

Kirjutamise-lugemiseni!

12. november

 Palju õnne, Harriet!!

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 

Kes vana võlga mäletab, sel on hea mälu. Või süümepiinad. Siin on Riia Jaani kiriku üks külg. Nagu näha, siis asub see jumalakoda Bremeni linna moosekantide naabruses.

Täna kirjutan isiklikest asjadest.

TUTVUMINE RIIA LASTEHAIGLAGA

"Ära jookse, sa kukud!" ütles Raido 15. oktoobril ja põmaki!,  kukkus Marie vastu diivani nurka. See diivan on pehme. Kui sinna istud, siis välja üksi ei saa ja Marie leidis ühe diivanimooduli nurga. Neid omn kokku kaks. Verd lahmas! Tegin pildid ja helistasin esmalt tuttavale medõele Lätis, siis oma Eesti perearstile. Mõlemad arvasid, et võiks õmblema minna. Piltidelt on näha, kuidas Marie kaks tundi ooteaega sisustas. Jõudsime järjekorda u 19.30, olime viiendad. Kolm käisid ära u 40 minutiga, enne meid sisenes kipsiga poiss. Tal läks tund! Ütleme nii, et see oli viimane piir. Kui kisav Marie oli lauale pikali saadud ja kolmekesi kinni hoitud, läks kiiresti - neli õmblust ja valmis. Marie muidugi röökis kui pöörane, kirurg seletas, et tal ei ole enam valus (tuimestussüstid tehtud) ja ma ütlesin, et jaa, ma tean, olen seda varemgi teinud. Mäletate, Järved, kui teie poolt kord Aksliga Rapla haiglasse kihutasime 1,5 a Aksli kulmu õmblema. Olin tollal väga algaja autojuht ja Raido oli juba sünnipäevane - oi, me lendasime sinna peaeegu 70 km tunnikiirusega:) . Tegelikult ma valetasin kirurgile- siis hoidis last kinni Raido ja lugematu arv õdesid:) Igatahes oli 10 päeva Mariega kõik okei ja läksime perearstile niite välja võtma. Kõik oli selge "Mina istun emme opas ja arstitädi teeb ÕRNALT naks-naks." Ka arsti ukse taga oli ka kõik selge. Kui sisse saime, siis strateegia muutus- karju, palju tahad, aga ole paigal:) Kui ta nüüd ei kratsiks, oleks auk juba kadunud.

Ma ei oska enam piltidele allkirju panna! Igatahes on pildid kronoloogilises järjekorras.

NOSSIKUD

Läksime ühele reede õhtul Mariele kummikuid ostma. Valisin kindla peale parima keskuse - Olimpia ostukeskuse. See on väike, seal on Sportlandi outlet, Sports Direct ja Rimi, ilmselgelt on seal kummikuid. Ei olnud! Samal ajal, kui mina "kiire Rimi-ringi" tegin, käis Raido Dino Zoos vaatamas, et kas seal merisigu või hamsterid on. Jutud loomapidamisest on käinud juba kuid. Ei olnud, aga müüja teadis, et Depos võib olla, sest seal on parim lemmikloomade valik läheduses. Ega Raido ei öelnud, et läheme sigu vaatama. Igatahes oli seal nii merisigu, hamstreid kui linde. Ja kummikuid! Mis ei sobinud. Nii siis juhtuski, et kummikute asemel said Aadi ja Marie endale merisead (sest hamstrid pidi ühes puuris üksteist ära sööma, kui suuremaks kasvavad). Mina kutsun neid nossikuteks, Aadi oma, siledakarvaline, on vist Kunn Karla ja Marie arvab, et tema pikakarvaline on Nukaluka. 

Nad on arglikud ja teevad väga naljakt häält - nagu linnud oleksid.

KOOLIST

1.-6. klass saavad koolis käia. Hurraa! Kuni valitsus teisiti ei otsusta või keegi klassist positiivse koroona testi annab. See viimane juhtus Riia Rahvusvahelises koolis, kui sümptomiteta ema tegi mingi tervisekontrolli raames testi, see oli positiivne ja ka laps andis positiivse testi.

Aksel saab nüüd hindeid - 1-2, 3-4, 5-6 ja 7-8. Kui hinneteskaalat selgitati, oli selge, et Aksli tase (jaa, just nii), on vähemalt 5-6. 7-8 saab õpilane, kes oskab õpitud materjali kasutada uutes olukordades. Nii et vähemalt 5-6. Ja mida öeldi õpilastele - 4 on väga hea tulemus!!! MIDA????? Neli on pool, see ei ole väga hea! Aksel püüdis mitmel korral öelda, et 4 on hea, ma ei olnud nõus. Eks ta saabki nii 5-8 hindeid. See on keeruline- hinnatakse alati mitmeid asju - nt kunstis oli tal kord teooria 2 ja teostus 6 või midagi seesugust. Kuidas saab nii kõrge õppeamaksuga kool öelda, et pool õpitust on väga hea ja on põhjust endaga rahul olla?!

TURISTI-LÕIK. AGENSKALNS.

Eelmisel nädalal osalesin IWCR järjekordsel tuuril - Agenskalnsis - Aageni mägi. See sakslane, tegelikult Hagen, tuli Samsalast - Saaremaalt! Agenskalsns on linnaosa "teispool" jõge. Giid Artūrs Adamsons oli meil äge - jutukas ja šarmantne noormees, kes rääkis üsna palju oma ekspruutidest. Isegi ühte kooli näitas, kus üks neist oli õppinud. See selleks. Ta alustas tõdemusega, et tema pole ajaloollane ja ei kavatse meile midagi puitarhitektuurist rääkida- need majad on puust. Tema on geograaf-linnapaleneerija ja näitab seda kanti linnaplaneeringu seisukohast. 

 

Kogunesime Kalnciema tänavaturul. Seal ootas mind tänavakunstiteos #Eesti 100:) Ei, sel turul ei toimu igapäevast kauplemist. Kui on, siis saab ökokaupa ja peenemat käsitööd.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis algselt oli see veetorn Alises´e tänaval lühem, sest majad olid madalad ja madal veetorn pumpas vee viimaste korrusteni. Või noh, kas pumpas, aga rõhku oli.... See oli nii enne I MS. Aga pärast seda majad kasvasid ja veetornist polnud mingi abi. Niisiis polnud kõrgemates majades veevärki sees, sest pärast I MS oli riik ju vaene, oli olulisemaid kohti, kuhu investeerida. 1937. aastal palus torni arhitekt sõpra, et kas see oskab tornist "asja" teha. Raha oli ja nii tõsteti seda torni tungraudadega praegusesse kõrgusesse. Piirjoon - hallid kivid- on põõsaste tagat natuke näha. Aga siis tuli II MS ja pärast seda polnud veetorne enam vaja. Nii et üldjoones on see täiesti tutikas veetorn! Sees olla helistuudio. Üle tee on esimene nõukaaegne rajoon - ikka tehasetöölistele: 

Kunagi ammu, vist 20. saj. alguses, otsustasid baltisakslased, et linnarahvale on tarvis toredat talvelustiparki. Nii tehti linnast mitte väga kaugele  mägi. Kelgusõit olla olnud 100m pikkune! Siis tulid venelased ja otsustasid, et ei, siia on vaja elamuid töölistele. Kuhu küll see mägi sai?:)

Siin on näha naftatorni. No oli vaja midagi teletorni-sarnast ja Nõukogude Liidus oli üks naftatorn ripakil. Nüüd saab seda imetelda Agenskalnsi turu juures. Turuhoones pole midagi, seda renoveeritakse, turuplatsil on mõned juurika- müüjad.

Selles Baložu 8 majas püüdis üks paljureisinud mees lätlastele budismi tutvustada, see ei õnnestunud, ta läks Tiibetisse tagasi. Igatahes pole selge, kust see mees pärines - räägitakse, et Eestist, lätlased usuvad, et Lätist... Maja on ehitatud 1875 aastal ja budist toimetas seal ka umbes samal ajal. Nüüd on seal juuksur.

Kui te Riias, "teispool" jõge sellist kirikut näete, siis oletegi  Agenskalnsis.  Siin, kirikukandis on ka "ürgsed" tänavad, st need on kitsad ja kõverad. Kui majad on nende ääres korda tehtud, on armas, aga enamus maju on räämas, seega on jube. Kirikust üle tee olla parim pizzaputka Riias- Street Pizza. Parkida ei paistnud seal küll kuhugi olevat:)

Vat nii, võtke rõõmuks ka Agenskalnsis uidata, kui Riiga satute.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Siin näete kohalikku Muumimammat. Tsiteerides sõbranna Triinu "Inimese peab kõik ilus olema. Ka käekott!":) Aitäh tädi Küllile, kes juba ammmmu selle lasteaia-mõõdus kotikese Mariele pärandas.

Ahjaa, mullu olid sel ajal siinmail suured pidustused - on vabaduse nädal, jägmisel nädalal saab Läti 102. Eilse Lacplesise päeva puhul süüdati akendel ja tänavatel küünlaid.

30. oktoober

Kõik on vanaviisi. Niivõrd kuivõrd. 

KOOLIST

Lapsed käivad koolis ja vähemalt 15. novembrini peaks nii ka jääma, kuidas pärast, see selgub. Nimelt otsustati riiklikul tasandil, et pärast vaheaega (25. oktoobrit) on 7.-12. klassid distantsõppel, üleeile pikendati seda 15. novembrini. 1.-6. klass on kontaktõppel. Aadi arvas, et kodus oleks tore õppida, Aksel ei olnud :

1. Siis ei saa õpetajalt kohe küsida.

2. Siis jääb see ju kauaks kestma!!!

3. Siis läheme kohe Türile!

Puhas rõõm oli selliseid arukaid mõtteavaldusi kuulda. 

Septembris otsustati, et Aksli inglise keele tase on piisav, et lisatundideta edukalt hakkama saada. (Juunis, pärast testide tegemist nii ei arvatud.) See tähendab, et ta õpib B-keelena saksa keelt. Valikus oli ka prantsuse keel, aga seda ei saa ju Türil edasi õppida. Niisiis saksa keel. Koolis on mingi kummaline süsteem, arvan, et taseme järgi, ja ta on ühes tunnis koos 7. ja 8. klassi õpialstega, kes on praegu virtuaalõppes. See tähendab, et Aksli saksa keel toimub Zoomis. Jaa - 6. klass on koolis, saksa keele klassis, klapid peas ja Zoomis! See ei meeldi talle.

Täna on koolis halloweeni stiilipäev. Tuli kiri, et ootame seda imelist päeva ja kostüüme, aga õpilased peavad olema ohutuse tagamiseks äratuntavad; keelatud on: maskid ja ülenäomaalingud, provokatiivsed, paljastavad, verised, mõnuaineid (sh alkoholi) ja vägivalda kujutavad ning rassistlikud (usulised, soolised, kultuurilised jne) kostüümid; mängurelvad ja kostüümid, mis raskendavad õppetöös osalemist. Nad mõtlevad KÕIGE peale. Natuke on see veider, aga endise huvijuhina näen meeletut tööd, hoolimist ja pedagoogikat. Kadedaks teeb. 

LASTEAIAST

Marie on kaelkirjaku kostüümis. Ka lasteaias on stiilipäev, kuigi mulle tundub, et hommikul ei näinud ma kostüüme... Samas, mida sa välisukselt ikka näed. Jaa, kaks nädalat annan nutva lapse ("Minu emme läheb äraa! Miks???)  välisuksel kasvatajale ja pärastlõunal saan enamasti rõõmsa lapse tagasi, sisse ei saa ma minna. Kahju.  Öeldakse, et ta on tubli, talle meeldib muusika, aga iga päev ikka nutab ka. Eile oli õpetaja üsna nõutu, et ta ei saanudki aru, miks ta nuttis:) 

Natukene tuleb lätikeelseid sõnu koju - "uden" (õige on udens) - vesi ja" aukta" (auksts) - külm. Üsna kiiresti sai selgeks, et kodus on "emme", aga lasteaias "mamma". See on koomiline, et ukse taga ütleb, "Emme läheb ära" ja kui kasvatajal käest kinni võtab, üürgab "Mammmmmmmaaaaa!" Ma olen ju veel seal! Piltidelt on näha, et tegelikult on temaga kõik hästi ja talle isegi meeldib. Onju!?  Oktoobri esimsel nädalal ütles ta mulle ühel õhtul, et "Ma tean, et emme tuleb mulle järgi!" Kas te teate, kui HIRMUS on minna lapsele järele ja kuulda vaikust! "Kas ma ikka tõin ta lasteaeda? Äkki tõi Raido ta juba koju? (Raido ei teadnudki siis, kus lasteaed on:)) Kasvataja tunnistas ka, et nad ei ole harjunud sellega, et Marie ei üürga.:) Nii tore! Nüüd on päevad nii ja naa, aga üldine hinnang on "Keskmine päev." On öeldud ka "Briljantne"- mängis, sõi, magas, oli rõõmus TERVE PÄEVA. Hommikuti  käitub ta nagu vennadki- seletab, et ei taha minna, aga paneb end ise riidesse:) Kõik need 800 m lasteaeda on toimunud vestlused 

"Sina lähed ära?" 

"Jah?"

"Miks?"

"Emme peab tööle minema:" (Elukogemus! Kui öelda poodi või koju, siis lubaba ta olla parim laps üleüldse ja minuga kaasa tulla.)

"Miks?"

"Nii on."

"Miks?"

"Suured lapsed käivad koolis, emmed-issid tööl, väiksed lapsed lasteias."

"Miks?"

....   ja siis otsast peale. Ja uuesti. Ja uuesti.

Tõsi viimased kaks hommikut on ta kiiremini riidesse saanud ja igahommikusi vestlusi pole toimunud ja nutma hakkab alles siis, kui kasvataja uksele tuleb. Aina paremaks läheb! Muidugi, nüüd üritab ta köhida...

Märkasid, et tal on kotike? Neil ei ole seal riietekappe, igal lapsel on nagi ja üks riidest kott, kuhu saab panna vahetusriided jms. Kuna ta ei ole nuku-laps, siis esimesel päeval ei osanud ma ka midagi (vist) kaasa võtta. Kasvataja andis talle siis selle koti ja nüüd peab tal oma kott kaasas olema. Midagi paneb ta sinna ka sisse, aga üldiselt pole see oluline. Oluline on omada kotti. Turvaelement. Paari pilti koduteelt.

IWCR. RIIA JAANI KIRIK

Eelmisel aastal soovitati ühineda International Women´s Culb of Riga´ga. Hakkasin nende FB sõbraks. Nüüd, kui Mariel omad asjad :), astusin liikmeks. Nad teevad nii palju! Koolitused, ekskursioonid ja muidugi heategevus. Ei, kohustuslikku pole midagi, ikka jõudu- ja huvimööda. Sel kolmapäeval käisin Riia Jaani kirikus. (Rīgas Svētā Jāņa baznīca. Ei ole Jaana kirik:) Jans käänab ennas Jana-ks) )

Teadsid, et seal toimuvad eestikeelsed teenistused? Käärkamber, kus need toimuvad, on üsna trööstitu, aga kõrval oleva .. mis see siis on kirkus... saal ei ole ju.. RUUMI jaoks on oselajaid kindlasti vähe. Lätlasigi käivat nii vähe, et osalejad istuvad altarialal.

Väga huvitav oli. Alustuseks läksime keldrisse, selgus, et jõudsime ajas nii 800 a tagasi ja seisame tollase linnamüüri taga. Piiskop Albert rajas sinna linnuse (rahu ja õnne tooja vajab ju ikka kindlust), aja jooksul sai sellest dominikaanlaste klooster ja kirik ja kuskil oli ka vangla. Kuna Riia oli tollal kivide poolest vaene (nende vanalinna peatänav on Kalku ehk Kriidi, mida neil oli palju), siis toodi ehituskivid Revalist. Ja nii meie giid-pastor ütleski, et tegu on Reval stone´iga. Paari sajandi pärast jõuti punase telliseni. (Vikipeediast:1200. aastal jõudis Albert umbes 1500 ristisõdija ja 23 laeva eesotsas Liivimaale ning asus seal aktiivselt tegutsema. Ta rajas 1201 Riia linna ning alustas selle ülesehitamist. 1202. aastal asutas ta Mõõgavendade ordu. Pärast esialgse linna rajamist andis piiskop ühe kolmandiku sellest Mõõgavendade ordule tänuks nende abi eest piiskopivõimu kaitsel ning liivlaste maa vallutamise eest)

Praegu on selle ruumi kohal altar. Kiriku all olla palju kitsaid käike, kus keegi pole käinud, sest see on ohtlik. Arvatavasti on need pikad põgenemisteed. Nii, aga altar. Jah, kunagi ju maeti kirikusse ja nii maeti ka selle altari alla. Kile ja vaibad, mis siin pildil näha, on sellepärast, et luukildude peal ei tammutaks. Ammustel aegadel viidi küll põrmud kiriku alt ära  (haiguste tõttu), kuid hiliste väljakaevamiste käigus leiti siiski konte, mis maeti sama ruumi nurka. Luukillud jäid pinnasele.

Luteri kirikule omaselt pole kulda ega karda. Googlis on kindlasti ilusmaid pilte. Vaatan praegu, et väljast pilti ei teinudki... eks sa katsu täisehitatud vanalinnas midagi suurt pildistada. Aga proovin siiski! Järgmise postituse ajal on siin ka välisvaade.

Ekskursioon lõpes Jaani väljakul (kui õigesti aru sain. Ühelgi kaardil pole seda kirjas.) kiriku taga. 

Siin on näha jälle tükikest linnamüüri. Punasest tellisest. Selle taga, praeguse Kaleju (Sepa) tänava asemel, olla omal ajal voolanud Daugava. Praegu on jõgi sellest kohast ikka väga kaugel:)

Kena, et minu jaoks aega leidsid:)

23. september

 Hakkame aga pihta - mina kirjutan ja sina loed. Jah? 

Oleme Riias poolest augustist, ikka kooli järgi. Sel aastal algas kool palju lahedamalt kui mullu. Kurb oli, et avaaktusele (lipud vardasse+hümn+paar sõna) ei lubatud ei vanemaid ega lapsi. Jaa, ka lapsi mitte, nad jälgisid õues toimuvat akendest ja ekraanilt. Juba teisest päevast hakkasid poisid bussiga käima. Buss väljub sel aastal 10 minutit hiljem - 7.44, nemad väljuvad u 7.34... tahavad veel hiljem minna, sest peavad u minuti ootama:) Bussis peab maski kandma, muid muudatusi pole. Koolis saavad vabalt liikuda. Kevadel oli korra juttu, et võib - olla peavad terve päeva klassis olema ja ka õuevaheunnis ei kohtu teistega. Õnneks nii (veel) pole - käivad sööklas söömas ja kohtuvad vahetunnis teistega. Üks muudatus on küll  - oma pinal peab olema, et ei peaks asju jagama. Pinal on oma, vahendid pani kool sisse:) Lisaks tuleb lapsi hommikuti kodus kraadida (mida ma praegu ei tee) ja koolis kraaditakse ka. (IRSis (International School of Riga) on vähemalt algklassid üsna klassiruumi põhised- oma söögiriistad kaasas, söövad kalssis, õues käivad ainult oma klassiga. Neil on kraadimispäevikud, kuhu tehakse sissekanne kodus ja koolis.)

Marie käib lasteaias "Õunakott". Kuidas läheb? No ega talle meeldi, nutab. Läheb ja nutab. Lubab issile ära rääkida, et ma jätan ta üksi:) Harjutamine käis väga konkreetselt - emmed lasteaias ei käi - esimesel päeval  oli tunni üksinda, paari päeva pärast juba kolm tundi, nädala pärast magas lõunat. Ja siis jäi nohusse... Esmaspäeval algas kõik otsast peale. Läti pisikesed ei nuta enam nii palju, Marie laseb hoolega. Kasvatajad on toredad, sõbralikud, abivalmid. Neil mängib rühmas muusika (mulle see ei meeldi, lapsed on ju niigi kärarikkad) ja minult küsiti ka laulukesi, mis Mariele meeldivad. Saatsin posu Entel- Tenteli palu, sest neid me koos laulame, neid ta teab. Kasvataja küsis ka eestikeelseid sõnu, mida Marie kasutab, et ta saaks teda natukenegi aidata. Ühel päeval oli teemaks sõna "nukk". See oli kadunud. Guugeldamine oli andnud "magama" ehk siis "nukkuma":) 

Ongi tänaseks kõik. Algus seegi, onju.