ERASMUSega Tenerifele. Teise päeva ennelõuna

Ärkasin kardina peale - tuul hakkas seda liigutama ja kange pimendav materjal hakkas krabisema. Silmanurgast nägin valguse välgatusi. Kas tõesti äike? Unesegadus, lühike uneaeg, ajavahe - loomulikult olin segaduses. Lisaks olin voodis risti, ei saanud aru, kus ja miks:) Selgus, et äike on suitsuandur ja tuul on tuul. Kell oli ilmselt eesti aja järgi mõistlik, aga kaks päeva hiljem ei mäleta. Nagu siis, nii ka kirjutamise ajal kolmandal hommikul on padjanägu füüsiliselt tuntav. 

Kuna blogiaadressi jagasin vaid tuttavatega, siis saate järgneva hüplevate mõtetega hakkama. Püüan küll mingit süsteemi ja loogilisust luua, aga arvan, et nii see ei lähe. Te olete mu kõnestiiliga harjunud, saate hakkama. 

Koolitus veel ei alanud, olin terve päeva turist. Samme ja kilomeetreid ei lugenud.

Hommiksöögibuffee asub üle väljaku Hotel Adonis Plazas. Hommikusöögivalik oli (ja on) mõistlik, mida oli vähe, oli värske - ainult tomat. Menüüs olid munapuder, viinerid, kuklid, võileivamaterjal, helbed, muffinid, mahlad jmt. Ruum oli pigem väike, kuid mugavalt organiseeritud - kahesed ja neljased lauad. Sõin teadlikult kõhu väga täis, et olek jaksu ringi trampida. 

Vaade koridorist paremale ja vasakule

Hommisöögi-hotell on see kõige vasakpoolsem hoone.

Ilm tundus ... kahtlane. Panin üle väljaku minemiseks kardigani peale, aga see oli valest materjalist - trikotaaž. Midagi võinuks õlgadel olla, kuid see pidanuks olema palju õhem. Riietuse kohata selgus päeva peale kurb tõsiasi, et trikotaažist t-särgid ei sobi, sest neid kaks päeva ei kanna. Pesta ma neid ei taha, sest kogemus ütleb, et väänan nad viltu. Arvan, et järgmine kord, kui tulen, võtan ainult sitsist ja batistist riided. Kui turistima läksin, pistsin kardigani ikka kotti, aga vaja ei läinud. Tundub, et kohalikud käivad siiski ka pika varruka ja pikkade pükstega, ainult turistid silkavad paljalt ringi. Mina teksades olla ei tahaks. Eieiei. Ega potastes. Fuih!

Päeva lõpuks sain aru, et ma ei saa ilmast aru: tuuline, aga tuul pole värskendav. Selline pidev tuul Eestis tähendaks raudselt kurguvalu ja nohu. Tuul on soe ja täidlane. Pidev, aga kohalikud ilmselt seda ei märka. Taevas võib pilves olla, aga ikkagi on soe, isegi lämbe, tundmatu tuul vist ikkagi leevendab seda lämbust. Vihm meenutas dušši ja seda sõinuks olla pidevalt. Järgmisel päeval ütles üks, et käis tunni kaugusel mägedes matkamas ja sai ligemärjaks. Kahtlane. See ilm siin on kahtlane. Tuleb siiski tõdeda, et meeldiv, sest isegi mina, kuumapõlgur, olen aktiivne. Tõsi on muidugi see, et puude varjus pole halb olla. Kuna mu telefon oli ikka veel Türil :) ja näitas, et sooja on suisa 12 kraadi, ei teadnud ma pärastlõunani soojakraade arvata. Siis nägin ühel kõrvaltänaval tablood, kus temperatuur vaheldus kellaajaga. Kell oli õige - 14.48, aga temperatuur?

Taaskord see kahtlane. Aga miks peaks inimestele avalikult valetama?

Eesmärke oli selleks päevaks kaks: 1. leida üles koolituskoht ja 2. saada aru, kus ma olen.

Kui eile õhtul olid tänavad melu täis, siis pühapäeva hommikul 10 ajal valitses tänavatel türilik tühjus. Ka söögikohad ja poed olid kinni. Suisa trellitatud. Õhtul küsisin adminni-neiu käest, on siin turvaline. Ta suhtus sellesse väga tõsiselt ja näitas GoogleMapsis (edaspidi GM), kus ei ole turvaline. This corner here. It´s not safe. People go very fast here. This is NOT safe. Aga mujal on turvaline ja päeval on sellel nurgal turvaline. 

Koolituskohta, kuhu jala on GMi hinnangul 45 minutit, otsustasin siiski minna trammiga otsima. Trammipeatus oli  5 minutit kaugusel: mäest alla ja paremale:) teatri kõrval. Tuli meelde, et liidukaaslane Miina oli oma ERASMUSe ajal Dublinis teatris käinud. Kahjuks olid viimased postitused teatri kodukal märtsist. 

Trammiliine on siin kaks ja vaid üks sõidab reisikeskusest läbi linna Trinidadi. Teine liin ristub kusagil. 

Niisiis - tramm. Siit ta tuleb: 

Sillutist näete? Kogu see linn on kivist.  Korralikult laotud sillutis, bussisõidu ajal registreerisin lennujaamas lähistel ühe teeaugu. Sillutis on maitsekas: 

Soovitan piltidel teadlikult silmata ka teeäärseid... ma ei teagi... kaitseseinu? No et tee tõuseb ja ääred on korralikult turvatud.

Koolituskohta oli lihtne leida: neljas trammipeatus (kui nüüd tõlge ei valeta, siis on tegu Issanda Risti peatusega), üle tee ja, selgus, et mäkke nii 50m ja kohal. 

Tagasi tulin jala. Ja ikka nii, et natuke trammiteest paremale ja siis jälle vasakule. Ja nüüd, ole hea ja kannata ära, ma olen ikkagi see-suu-ammuli-turist ja pildistasin ohtralt vaateid. Kuna pildid on tehtud, st töö ja vaev nähtud, siis panen neid edaspidi ehk rohkem kui tarvis. Järgmine pilt on näiteks tehtud koolituskoha ees, sest värvide ja arhidektuurne kombo oli silmale uus. Ligi tund hiljem teadvustasin, et siin on kõik majad vähemalt 4-korruselised ja enamasti isegi 8-korruselised. Autod on pargitud tihedalt, prügi sorteeritakse, aga meil on parem värvidesüsteem. Kogu linn on kivist. Jälle see kogu! Ma pole ju kogu linnas käinud, aga nähtu põhjal julgen seda väita. Kogu linn on kivist, samas on rohelust. Nagu siitki näha, siis on rohelus teadlik ja sobib ideaalselt pildile. Võsa siin pole.

Tumekollase maja ees oli ja on park. Tilluke mänguväljak, välijõusaal ja pergalo. Praegu mõtlen, et kui Lätis pildistasin isikliku huvi ja vajaduse tõttu kõik mänguväljakud üles, siis siin pole veel ühtegi pildistanud. Need on nii nirud ja enam pole füüsilist vajadust kah:) Pildistan. 

Üldiselt annavad siin värvi sinine taevas, majad ja rohelised taimed. Värvilisi taimi on vähe.  Aga siin olid. Katsid pergalot.  Ja edasi: taketesed! Need jõuavad ka igale poole. Just kakkusin kasvuhoonest välja, aga siin, näe, säravad. 

Siin on komme toataimi õues kasvatada:) Ühes kohas olid need juudihabeme-tüüpi lilled suisa pinnakatteks.  Pilt ei tulnud nii ilus, kui päriselt oli. 

Nagu te kõik teate, on Tenerife vulkaanitekkeline ja mägesid jagub. Ausalt - alguses oli see mägi (või need mäed), vapustavad. No et kõnnid ja siis vaatad paremale ja - mägi. Majakesed ja mägi. Nojah. Las see siis seal olla. Pole võimalik aru saada, millise koha pealt kõige parem vaade on. Mõned klõpsud. Ikka siis tagasiteel koolituskohast. 

Näed, kõik mahub: majad,  korralik kõnnitee, tänavaäärne parkimine, ühesuunaline (vist) sõidutee ja prügikastid. No ja siis see mägi. Lihtsalt on seal. 

Järgmised pildid on tehtud ühest kohast.

Vaatad vasakule - mägi.

Vaatad otse: ookean.

Vaatad paremale: park.

Vaatad selja taha: kirikuesine väljak. See oli moodne kirik. Nii jubedat Jeesust ristil pole ma veel näinud. Ei julgenud pilti teha, aga vist ikka lähen ja teen. Kogu interjöör kisendas kannatusest. 

Aga sellest jubedusest julgesin küll pilti teha. Raido kommenteeris, et see on veel mingil krdi saarel.  Siin olla madalad maksud. Olen bussiaknast veel madalamaidki näinud.

Huvitavate kõvade viljadega puu. 

Kitsas tee, mis ei vii kuhugi. Siiski? Mõnikord ka garaaži. Silma on jäänud, et seindad on soditud. No seda ei saa ju tänavakunstiks nimetada. Majade seinu mitte, aga omanikuta või riigi omad küll. Jälgi pilte.

Mis kujuga see valge maja on? Mulle tundub, et kruiisilaeva. Tekkis seos Jurmala rannas oleva laevakujulise hotelliga. Kas ka Pärnus pole midagi? Igatahes tegin pilti. Majade tasapindade erinevust märkad? 

Puudepeenra muster haaras pilku. Näed, nii peenar kui tänav on puhas, sodi pole.

Jõudsin teatrini. Hoone on igav, aga skulptuur selle ees on kahepalgeline.

Muide, skulptuuride ja mälestusmärkidega on kehvasti. Pole nii nagu Euroopas, et üks ratsanik ajab teist taga ja üks valitseja kõrgub teise kohal. Pole aimu ka, mis see on, aga see oli esimene, mida oma jalutuskäigul märkasin. Kuju jalamil pole kasvuhoone vaid trepp parklasse.  Kasvuhooneid pidi neil olema küll, et toopilisi puuvilju kasvatada.

Mainisin, et esimene mulje majadest on mitmekorruselisus. Ühelt pildilt nägin nüüd küll ka kahekordset, aga see siin oli esimene, mida täheldasin, et madalam kui neli. Ja olingi tagasi hotelli lähedal. Paar tundi vast möödas, aga kõht tühi. Otsustasin, et lähen kindla peale välja ja suundusin hotellialusesse mäkki. Muidugi plögistasin oma valge batistist pluusi täis ja läksin siis seda koju pesema:) Võtsin ka jahutava vanni ja mis edasi sai, jääb ootama. On aeg tänast turismi tegema minna. 

ERASMUSega Tenerifele. Reisipäev 27. september 2025

Läti-aeg ei saanud lõpuni kajastatud, vahepealsete perereiside ajal pole meelde tulnudki ega olnuks ka mahti olnud. Nüüd siis. Mul on terve nädal oma voodi ja isiklik vannituba:) On aeg.

Kõik algas sellega, et astusin 2022 TLÜsse eesti keelt teise keelna õppima ja 2023 Eesti Keele Kui Teise Keele Õpetajate Liitu ja tänavu kevadel lõptasin ülikooli ja mind paluti liidu suvekoolis oma MA-tööd tutvustada. Pärast seda kirjutas mulle liidu ERASMUSe koordinaator Külli Kuri, et kuna sa siin koolitad meil täiskasvanuid, siis ega sa juhuslikult õpirändesse taha minna. Oli juuni lõpp. Mu peas oli ruumi uutele mõtetele ja nii ma võimalusest kinni haarasin. Tingimuseks oli, et enne novembri lõppu peab koolitus läbitud olema. Valikut polnud palju ja nii ei jäänduki muud üle, kui Tenerifele õppima tulla. Juhuu! Esimene kord mõtlesin, et jätan minemise pooleli, kui selgus, et hooajaväliselt Tallinn-Tenerife lende ei toimu. Alates oktoobri teisest poolest - palun väga. Mida siis pakuti? Läbi Londoni lennujaama vahetusega:) Minu lennustaaži jaoks tiba ulmeline. Aga ma olin juba "jah" öelnud ja Raido ka abistas, ja ma ikka usun endasse ka natuke, nii et jätkasin. Mitte küll väga hoogsas tempos. 

Pakkimine. Mu lemmik. Eriti, kui minna soojale Tenerifele teades, et toimub väljasõit 3715m vulkaani otsa. Sai tehtud. Loodan, et ... mõistlikult. Marie pani kohvrile eraldusmärgid ka.

Esimese lennu väravas selgus, et mul on lennupilet märkega "Prioriti" ja ma sain esmasjärjekorras väravast läbi järgmisele ootealale. Sellest polnud küll tolku, sest lend lükkus ja õhku tõusime 45 min hiljem. Aga äge ikka. Kui lendu olime tõusnud, küsis minu reas keskmine istuja stjuuardilt, kas ta tohib oma sõbra kõrvale istuda, sest seal on vaba koht. Tohtis. Niisiis oli lahedam istuda. Lennu ajal magasin, lugesin Ele Arderi ja Monica-Linde Klemeti verivärsket B1 taseme lugemikku ja alustasin oma fotode korrastamise-kustutamisega. Õudne, kui palju pilte ma teen. 

Barcelonas otsustasin, et kuna mul on ikkagi üle kahe tunni aega, siis panen jala Hispaania pinnale ka.a ka. Palmid. Lämbe. 

Kui tagasi läksin, selgus, et ma olen terminalis T2, aga peaksin olema T1. Küll ma olin tubli, et pärast ringi vaatamist läksin joonelt infoletti "Välja, vasakule ja roheline buss." Tülpinult. Välja? Buss? Olgu...Väljas oli mitu rohelist bussi!!! Kuulasin, jälgisin teisi eksinuid, neid on lihtne tuvastada ju, ja sain aru, millise bussi peale pean minema. Viimase. Ütleme nii 40-50 meetrit uksest eemal. See oli juba puupüsti täis, minu taha mahtus veel kolm inimest. Sõit kestis 10 minutit. Ringteid oli palju ja kurvid olid uljad. Natuke ringiekslemist, turvakontrollisaba ja lennuväravate koridori lõpus see 55. värav oligi. Kokku oli vist 69 väravat. Jõudsin veel vetsu ja nii 15 minuti pärast saime pardale. 

Minu istekoht oli hädaväljupääsu reas. See tähendas, et kõrvaklapid olid keelatud. Mind see ei morjendanud. Asukohaga kaasnes ka mõnusalt lai pingivahe. Magama ma ei jäänud, asusin kohe piltide kallale. Need ei saagi otsa. Ühel pool istus noor naine, teiselpool minuealine mees. See sahmerdas, luges raamatut ja higlightis teksti, kuulas muusikat ja ümises kaasa, kasutas pidevalt mingit vänget, tuttava lõhnaga vedlikku nohu vastu, sirutas jalgu, keeras külge. Ja nii tund või rohkem enne maandumist küsis "Mis riik see piltidel on?" No ja siis läks lahti. Ma sain teada, et

*ta elab Londonis, mis on võrreldes 90ndatega tohutult alla käinud ja kus on jube kliima ning ta tahtis sealt ära ja siis jõusaali mehed ütlesid, et Kanaaridel on tore;

*ta teab kõike tähemärkidest ja ta ise on Jäär ning ta poeg on Sõnn. No ja siis sai tema teada ka minu pereliikmete tähemärgid ja kiitis need heaks. Eriti minu oma:)

* vedelik, mida ta ninna hõõrus oli eukalüpti (just!), mündi ja veel millegi segu. Natural. Ja tal ei ole nohu, aga ma enam ei mäleta, miks ta seda kasutas. It´s good to my nose.

*inimesi treenitakse robotiteks;

*ta läheb Põhja-Tenerifele, sest seal on autentsem kui turistide pesas Lõunas;

*ta on tervendaja;

*ta on Balil vangis olnud, sest kui ta pärast viite kuud seal olemist lahkuma hakaks, selgus, et viisa kehtis neli kuud, mitte kuus, nagu ta oli arvanud. Nõuti 2000 raha, mida tal polnud, aga siis, kui selgus, et vanglas ikkagi pole tore, palus sugulaselt abi;

*pärast hammaste pesu hakkas ta midagi närima. Arvasin, et nätsu, jällegi tuttava lõhnaga, aga kui ta küsis, et kas tunnen lõhna, avalikustas, et närib kaneelipulka (!!!). Minu hämmingut nähes oli ta valmis seda mulle näitama. Ma kinnitasin, et tean, mis see on, aga mida ta sellega pärast närimist teeb? Ja miks? Ta arvas, et sülitab välja ja see meeldib talle. Olin kuulnud, et muskaatpähklit näritakse kaifi saamiseks. Niisiis töötles mu aju seda uut infot ja silmad hindasid, et ei tea, mida ta nüüd siis tegema hakkab. Ei midagi.

*tal on eksnaine, aga talle ei sobi kooselu, ta on vaba hing. Samas ei taha ta üksi vana mees olla ja nii on tal eksnaisega kokkulepe, et kui ta saab nii 80, kolib naine tema juurde. Kui ta ei taha sams majas elada, siis ta ehitas aeda (Londonis!!) väikese majakese ja seal saab ka elada. Hiljem tuli välja, et naine on temast 10a vanem. Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, ütles, et on üsna tõenäoline, et naine on 90aastaselt elus.

*ta kinkis mulle Neitsi Maarja (aga see võis olla ka keegi Portugali pühak, ta polnud kindel) postkaardi. Hiljem nägin tal raamatu vahel veel ühte ning ta ütles, et eelmise lennu ajal kinkis ühe juba ära. Tolle spontaaselt ostetud raamatuga olla suisa viis postkaarti kaasas olnud.

*tal on diagnoositud ATH ja sellised pikad lennureisid on tema jaoks väljakutsed. Enda arvates läks tal väga hästi. Rääkimine leevendas seda piina.

*Kui vestlus algas ja ta Eesti kohta uuris, küsis, ka mis keelt me seal räägime. Kuulnud, ütles, Nice dialekt, accent. It reminds me James Bond.  Olin meelitatud. 

*ta nimi on Carim (vahetult enne lennu lõppu küsisin).

Kui Santa Cruzis lennujaamas TNF maandusime,  oli enam-vähem hämar, kuid bussisõidu ajal läks päriselt pimedaks. Ääremärkusena olgu öeldud, et lennujaamas on automaat, kust saab endale soetada kas ühistranspordi üksikpileti või füüsilise sõidukaardi ja sellele raha laadida. Kuna enamus ostis pileti bussist või siis omas juba kaarti, jõudsin ooteajal vajalikud toimingud teostada ja taas enne uste sulgumist bussi jõuda. Lennujaamabussile kohaselt (ma arvan), olid selles bussis kohvririiulid. 

Need pildid on tehtud hiljem Santa Cruziz. Elektroonilised tablood ei ole iga peatuse juures, aga paljude.

Intercambiador tähendab reisikeskuse lõpppeatust. 

Santa Cruzi bussijaama jõudsin u 20.30.

Mul ei tule GoogleMapsi lugemine alati välja. Eriti väsinult, öösel ja võõras kohas. Nii kõndisn 15 minuti asemel kindlasti kauem. Tänavad olid rahvast täis, kes liikus, kes istus söögikohas.

Bussijaama juures kuulsin valju muusikat, mingi kontsert ilmselt. Aga maja tõmbas tähelepanu. Niisiis peatusin korduvalt ja keerasin ümber. Mis asi see roheline on?

Päevavalges näeb see välja selline. Tegu on Auditorio de Tenerife Adan Mariniga  ja sellest edaspidi.

Õues oli pime ja tänavavalgustus mahe. Kõndisn mööda millestki, mis meenutas lõbustusparki - puud, värvilised putkad ja kõrguvad trosskarussellid. No ütleme nii, et päevavalguses oli asi tiba teine:

Sadam ja kraanad:) Aga onju, need lambid meenutavad neid poste, mille ümber kettkarusselid tiirutavad.

Hotel Adonis Capitali, mille valisin koolituse korraldajate saadetud info ning loomulikult hinna põhjal, oli lõppeks ikkagi lihtne leida. Kaheksandale korrusele  viis lift ja olingi toas. Eesti aja järgi nii südaöö paiku.

Esmane mulje toast - väike. Või siis on voodi liiga suur, sest riidekapi uksi ei saa täielikult lahti tõmmata. Raido irvitas, et mind on vannituppa pandud - plaaditud seinad.

Vaatasin siis vannitoa kitsast ust ja meenus riidekapp-dušširuum Horvaatia-reisult aastaid tagasi. Aga - vannituba on silma järgi pool magamistoast. Okei, vähemalt kolmadik. 

Üllatav oli, et tekki polnud, ainult tekikott. Kuigi aknad olid öö läbi lahti, ei hakanud külm. Reisiväsmus toetas?

Igahes jõudsin kohale. Vaade 8. korruse vannitoa aknast õhtul:

Ja hommikul:

10. veebruar 2022

 Appikene, alles ma ju klõbistasin! Mis juhtus? Ega muud, kui olen oma aja ära sisustanud.  

Alates septembrist õpin jälle läti keelt. Ideaalis oskan kuu pärast igapäevavestlust hallata. Reaalsuses olen laisk ja ei õpi sõnu (sest õpetaja ei käse). Kaks korda nädalas on zoomi- tunnid. Mäletan esimest tundi ja teist ka. No mitte kuidagi ei saanud aru, et mida ja kuidas, aga nüüd on täitsa mõnna. Olen tunnis ameeriklannaga, kes elab lätlasega. Lätis. Tema sõnavara on muidugi lopsakam, aga üldiselt me teineteist ei takista. Ta läks enne jõule Arizonasesse ja naases kuue või seitsme nädala pärast. Sel perioodil olin päris palju üksi tunnis ja vat see oli küll väga väsitav. Võiks ju arvata, et üks-ühele tunnid on viljakamad kui grupis, aga kui sa ikka sõnu ei tea, siis.... Kuigi, ma julgen öelda, et oskan Sinust läti keelt 100% paremini:) Raadiot kuulates saan ikkagi aru, millest jutt käib (tänu rahvusvahelistele ja vene sõnadele) ja ühel õhtul vaatas Marie plaadilt multikat ja see sattus kuidagi läti keele peale, ei seganud teda, ei seganud mind, st ei tekkinud küsimust, et miks ma üldse aru ei saa. 

Spetembri lõpus või oktoobri alguses leidsin jooga koha, kus oli hommikune tund inglise keeles. Hurraa! Igal nädalal pole käinud, aga siiski ja iga kord näen pisukest edasiminekut. Urban Yogas on minu õpetaja Liva. Alles praegu sain teada, et ta oli jurist:) Nii see läheb - ole julge ja tee, millest hoolid. Jaanuri keskpaigani asus klubi (stuudio?) Radisson Blu taga (see kõige kõrgem hotell kesklinnas), nüüd on vanalinnas  Laipu tänaval. Päris äge on vaadata aknast välja ja näha paari meetri kaugusel aastaarvu 1616.  Vanalinn on tõesti vana linn. Osalen Ashtanga jooga algajate tunnis. Appikene, kuidas see mulle meeldib! See on liikuv, ajab higistama ja ON võimalik. Täna ei olnud jaksu tundi minna, otsisin youtube´ist õppevideo, aga eks igal õpetajal on oma lähenemine ja nii jäin asana´tega poole peal hätta, sest NIIMOODI ma küll end väänata ei suutnud. Ma väga loodan, et mul on iseloomu harjutuste järjekord ära õppida ja harjutmist jätkata digivahenditeta. 

Ja nii ongi nelja päeva hommikupoolikud sisustatud. Lisakas osalen kahel e-kursusel Taru Ülikooli juures ja ausõna, nendega olen hullemini hädas kui läti keelega:) Aega ei ole!

Olgu, koroona. Ma ei saa enam üldse aru. Olen seisukohal, et kui midagi on muudetud, küll ma reeglit rikkudes sellest teada saan. Siiani on kõik hästi. Kaubanduskeskuse uksel seisab/istub turva ja kontrollib sertifikaati, lapsed panevad maski ette ja lähevad kooli. Kõik õpilased teevad kaks korda nädalas kiirtesti ja mittevaktsineeritud kord nädalas PCRi lisaks. Alates tänasest on Aadi ka ainult kiirtestimees. Kiirtestidega on mitu lugu. 1. Mingil põhjusel, mida ei ole selgitatud ja ma pole ka küsinud, tehtakse koolis kolmapäeva hommikul PCR ja õhtul kodus kiirtest. Jabur. 2. Üks eesti tüdruk annab peaagu alati positiivse kiirtesti, aga PCR on negatiivne. Seega kaotab ta vähemalt ühe koolipäeva, oodates PCRi tulemust. 3. Eelmisel nädalal sain teada, et kui pereliige on koroonas, peab pere kodus olema, sügisel see nii ei olnud, aga kohe lugesin artiklit, et alates esmaspäevast jälle ei pea lähikontaktne kodus olema. Üldiselt on NATO-peredest neljas viirus sees. Ootame oma korda. Jaanuaris käis uudistest läbi, et lubatud on ainult PPF2 maskid. Siis ütles haridusminister, et kuna koolidele on ostetud 800 000 eest riidest maske, siis koolis võib neid edasi kanda:) Võibki. Ja PPF2i ei nõuta, piisab meditsiinilisest maskist.

Lidlisse pole ma ikka jõudnud. Eile sõitsin ühest mööda, saba oli õues.

Uudis on see, et meie maja müüdi maha. See, kus Riias oleme. Tuli välja, et maja oli hoopis naise oma, asju ajas mees, ja too suri ära. (Kaudselt kovidisse. Ta oli olnud haige ja kui öeldi, et külas ei või käia, siis põhimõtteliselt suri kurvastusse. 90sed tevad, mida tegema peab.) Pärast surma hakkasid pojad vara jagama. Üks neid pidi olema USAs miljonär, aga teise äri olla kõrbenud ja see tahtis kangesti müüa. Alates veebruarist on meil uus peremees, aga leping kestab kenasti juuli lõpuni.

Natuke Jelgavat

Novembris käisime Jelgavas. Mänguväljakul. Jaa, jälle suur ja uhke, valmis tänavu ja asub "turust mööda", Uzvaras parks´is. See on ikka pöörane, mis me siin teeme- sõitsime ligi tunni, et lapsed mänguväljakule viia... 

Riia jääb paremale.

Siin pargis on väga palju mõeldud ka vaneamtele- istekohti on üsna palju ja nagu näha, on need mõnusad laiad.

Saarmast näed? Pargis on mitmied nunnusid loomaskulptuure. 

 

Skatepark jääb küll üsna kaugele, aga tankida võib ju igal pool.

Nii leidlik!

Park valmiskoostöös ..meie mõistes vist RMK.

Avarust on, tavaliselt on ronimisseinad kitsukesed ribad ronilate küljes, aga siin on kümneid meetreid lai kaldsein. 

Mis see on? 

Nagu siin kombeks, valvatakse väärt asju hoolega. Park on öösel suletud. Kolmesel oli tegevust küll ja veel, üheksane leidis ka midagi. Pargi juures on kaks parklat, pargis on suur välilava tõusva "saaliga".

Veel käisime vaatetornis "Pils salas skatu tornis" kaardil. Kui lähed, siis sõida julgelt lossist mööda. Tee lõpus on parklakene ja torn juba paistab. 

Ilm oli novembrine. Parklast tornini on vist 500 m

Torni joonis. Üsna kõrge, onju.

Jõeluhal kasvavad metsikud hobused. Ei mäleta enam, kas lugesime 70 kokku. 

Selline jalutuskäigu tee parklani.

Tornist võib ka edasi minna pikemale matkarajale karjamaal.

Kui Jelgavasse minna, siis tuleb ka samottskulptuurid üle vaadata "Pastaigu taka" asub vaatetorni lähedal, "teispool silda". Lätlastele meeldib korraldada skulptuuride festivale ja niiviisi linnaruumi ilmestada (Ventspilsis on lehmad). 

Nii kujutatakse tüüpilist , no kuidas öelda, ... talutüdrukut? Tautumeita

Järgmised skulptuurid olid vist sisemise valgustusega.

Kus asub abielusadam? Jelgavas!

Jälle üks geniaalne jalgrattaprakla.

Samottskulptuuride pargi lähedane parkla. Tasuta. 
 Muide, parklas oli kaks Eesti numbrimärgiga autot veel.

Kokkuvõte- Jelgavasse tuleb tagasi minna.