31. märts 2021

 Jõuad sammu pidada? Mina juba ei jõua, aga nii paljut tahaks jagada ja ennem kirja panna, kui faktid meelest läevad. Võtan pildikaustad ette ja hakkan neidpidi tulema. Üks retk korraga. Täna läheme Cena turbarabasse (Cenas tīreļa purva taka) Kodust autoga u 40 minutit sõitu Jurmala suunal, aga mitte Jurmalasse. 

Kuna tegu on  Riia Metsa matkakohaga, siis on kõik kenasti viidatud. 

Sattusime sinna  nädalavahetusel, kui kaubanduskeskused olid esimest korda kinni. Meie jõudes oli parkla (vist 16 kohta) juba täis, tagasi tulles oli tunne, et oleme teel Nigula juurde (mäletad seda filmi Keskea rõõmud, kus Kark ajab Ulfsakit hanguga taga. Või vastupidi... Hang ajab Karku Ulfsakiga taga?) - teeääred olid autosid täis. Oleme seda varemgi märganud, et  jõuda nii 10-11 ajal on hea, siis on  parkimistingimused veel täitsa inimlikud. Jaa, ma jäängi iga koha puhul parkimisest rääkima, sest see on üsna oluline, kui esimest korda kuhugi minna. Tasuta parkimine:)

Tegelikult on siin üks teeharu veel, ka see oli, nii kaugele kui silma ulatus, täis.

Kukk pakib tibusid autosse:)

Kõik olid kohal. Rajal on kaks vaatetorni. See on raja alguses.

Nagu näha, on tegu toimiva turbakaevandusega. Rajal on mitmeid infotahvleid, kus nii kavanduse ajaloo, kaasaja kui turba kohta üldiselt pilte ja juttu. Kõik kenasti inglise keeles.

Ringraja pikkuseks on  märgitud 6,3 km, aga minu Caynax Sports Tracker mõõtis julgelt üle 8 kilomeetri.  Ühele vudivale kahesele oli seda selgelt üle jõu.

(Nähh, nüüd tõrgub pildile allkirja panemise funktsioon. Kirjutan siis pildi ette.)

Kogu rada on laudteega kaetud. Nagu ütlesin, oli meie jõudes külastajaid vähe. Tagasiteel ei saanud peaaegu et liikudagi, sest inimvool koerte, titevankrite, vudiratase ja vist isegi ühe ratastooliga oli lõpematu. 

Rajal on ka istumiskohad. Üks, lauaga, kohe raja laguses, teine lauaga keskel torni juures ja siin-seal veel.

Mis kuus käisime? Vaadake Raidot:)

 Tornist avaneb selline vaade:

Pool ringi kulgeb ... puude ja laugaste- älveste vahel. Teine pool on ääristatud imeliste järvedega. Neid on väga palju!Ja imeilusad nagu rabajärved ja - loodus ikka.

Tundub, et ujumine on lubatud ja oodatud.

 

Saigi see matk läbi. Kui jäi väheks ja tahaks ikka oma silmaga kaeda ja jalaga astuda, siis lase käia (kutsu mind ka kaasa).

30. märts 2021

 

Eelmisel aastal lund polnud. Kui tänavu maha tuli, oli nõutus suur - KUS ON KELGUMÄED? Õnneks ei olnud meil küsimust KUS ON KELGUD, sest olin  need targu Türlt kaasa võtnud. Ausalt öeldes ei olnud küll usku, et siin ka lund tuleb, mis sest, et Eestis oli juba paks lumi maas. Aga näe, läks õnneks. 

Kelgumäed

Jaanuari alguses olime 10 päeva eneseisolatsioonis, st võisime õues käia, aga inimestega mitte kokku puutuda. Päris esimse liu lasid lapsed Lucavsala teetammil:) 

Üleval on näha bussipeatust. See asub tegelikult samal tänaval, kus meie elame, aga nimetus on teine. Igatehes on see peatus sillal, mis viib üle  Daugava.

Ühel õhtusel jalutuskäigul sattusime Raidoga täiesti juhuslikult kelgumäele! Vanale heale Grīziņkalnsile Selles mõttes "vanale heale", et see oli esimene mänguväljaku, kus siin käisime. Kodust nõksa üle kilomeetri, aga kuna seal on ainult pisikeste laste mänguväljak, siis mängima sinna pole enam läinud. Tol õhtul lund nagu väga polnud, aga rahvast oli murdu. Rohkema lume saabudes rahvaarv ei vähenenud. Parkimine oli võimalik ja tasuta. Kuna käimas oli siiski koorona aega, patrullisid kelgumäel (pargis) korrapäraselt politseinikud. Kuna meil polnud veel rahva seas viibimise õigust, oli natuke ärev tunne. 

Hommikuti 10 ajal ei olnud kuigi palju kelgutajaid. Nagu näha, on olemas äärmiselt olulised 

hea kelgumäe atribuudid - puud:) Siin mäe poolele olid ka "hüpekad" ja poisid eelistasid muidugi siin olla. Paremas nurgas on aed - see on koerte mänguväljak, mille võrku tekkis ühel hetkel auk, kust sai läbi sõita:)

Püüdsin pildistada nõlva laiust, aga ei õnnestunud, sest mägi "keerab". 

Seda kutsume "väikeste mäeks", puud tulevad alles päris alumises osas, kuhu siiski hea hooga jõuab. Siin prkatiseeriti,  tegime seda ka ise, stiili "ema lükkab lapse mäe otsast alla ja isa püüab". Muidu hea plaan, aga nagu kõik teavad, siis kelgud keeravad sõidu ajal. Õnnetusi siiski ei näinud. No sellisid, mis nutuga oleksid lõpenud. 


Sõprade kodu lähedal on Dzegužkalns (Käomägi), meilt on sinna autoga nii 15 minutit. Igatahes on tegu väga mitmkülgse mäe(stiku)ga. Parkimine on enam-vähem võimalik ja tasuta. Seal on tegelikult kaks mäge - kahel pool Buļļu tänavat. Meie eelistasime olla pargis, st linna poolt tulles paremat kätt. Seal on ka ronila ja vabaõhu lava.

Liug tuleb pikk, see on selge. Allpool on ka "hüpekaid". Pildil on esiplaanil ...kas meie ütleme selle kohta "saan"? Igatahes oli sedatüüpi kõrgeid kelke siin palju ja need tundusid väga ohtlikd ja täiesti juhitamatud olema. Ju polnud suletud kaubandusest muud saada. 

Mis riik on Läti? Bobi!!!! Siin on looduslik bobirada. See lõpeb sama järsu ülessõiduga, aga ju peab nii olema:)

Aksel stardib. Sellelt mäelt sai hea hoo ja seda vürtsitasid, nagu näha, üsna sügavad hüpekad. Poisid mõned korrad lasid, aga siis eelistasid sabakondihuvides laugemat mäge.

Nunnumeetri klõps ikka ka:) Marie - Helenel on müts, mida ka mina kandsin. Hea, et ikka külma tuli. Marie tahtis üksi alla sõita, aga Grizinkalns´il me seda väga ei lubanud. Kõik said koos Mariega liugu lasta, kõige enam isa.

Küsisin ka lasteaiarühma vanematelt, kuhu kelgutama minna. Soovitati vanalinna, st kanali äärde. No see oli ikka väga mustaks sõidetud ja ..hädapärast käinuks kah. Veel teati, et Jugla metsades on mäekesi. Neid me vaatama ei läinud. Küll aga nägime ära Mežaparks´i (seal loomaaia lähedal) künkad. Pärast kahte väga head liumäge ei tundunud need üldse kelgutatavad olevat. 

Lumelaua koolitus

Aadi nuias endale lumelauda. Kas te teate, kui palju need maksavad??? Otsustasin, et esmalt läheme õppima ja siis selgub, kas ostame.  Esmalt uurisin boards.lv-st, kus olime Aadi tõuksi käinud parandamas, et ega nad varustust laenuta. Nad ei laenutanud, aga soovitasid liituda FB grupiga "Snowborda tirgus", mida ma ka tegin ja minust sai kohe aktiivne postitaja. Minu suureks rõõmuks vastati kiiresti ja asjalikult. Sain teada vähemalt kolm kohta, kus varustust laenutatakse ja hooldatakse, aga ka seda, et suusakeskustes on varustus olemas. Siis tabas mind šokk - kas sa tead, kui VÕIMATU on suusamäele aega saada, veel instruktoriga??? No tehes ohtralt vigu (mille hulka kuulus ka ühe populaarseima ja Riiale lähima mäe -Riekstukalns (Pähklimägi)- piletite maha ärimine ) sain väga targaks! Võtsin googli lahti ja hakaksin lähemaid mägesid otsima. Ja helistama. Ja nad ei vasta telefonile ju! Järgmine lähim suusamäe koht on Siguldas,  ei olnud sobivat aega, küll aga sain Ozolkalnsil (Tammemägi) Cesise külje jaatava vastuse. See läks superhästi - teisipäeval bookisin reedeks lumelauatunni. (Poistel oli mingil põhjusel poolik päev.) Sõitsime sinna 1,5 tundi, jäime hiljaks (sest meie autovärv ei töötanud ja teeremont oli (ja tegelikult hakkasime ka hiljem minema)), aga Peters ootas meid:) No koha peal oli veel peata jooksmist ja õige "augu" otsimist, aga sai tehtud ja Peters ikka ootas meid:) See lumelauaga sõitmine on vaadata palju kergem! Mu reied keeldusid üle 10 meetri tööd tegemast, siis oli vaja jälle istuda. Poisid olid muidugi osavamad ja Aadi nõudis, et millal trikke hakatakse tegema:)  Suvel tuleb tagasi minna, sest suusaraja kõrval on seiklusrada.

Mäesuusa rada olla Läti kõige pikim või järseim, kuskilt lugesin, aga kontrollida ei viitsi.

Meie olime harjutusmäel. Tund on läbi ja Aadi täitsa "kutu".

Mulle meeldis ja kindlasti otsin edaspidigi võimalust lumelauatada.

Mäesuusa koolitus

Suusavaheajaks õnnestus bronnida mäesuusakoolitus Siguldasse Pilsetas Trasele, u tund sõitu kodust. Ka selle mäe kõrval on (kuulus) seikluspark. Meie koolitaja oli Lasma, minust vanem ja äärmiselt kena naisterahvas. Ta oli väga üllatunud, et me pole varem mäesuusatanud, küsis kohe korduvalt üle, viimaks küsis, ega ma ole varem sporti teinud, kuuldes, et olen, noogutas rahulolevalt.. Käisime tema juures ka teises tunnis, kus saime harjutusmäelt ja  "pitsa" ning "ussi" sõitmisest keskmisele mäele "ussi" sõitma. Taaskord väga tore tegevus ja kindlasti teen seda veel. 

Selja taga paremal, metsatuka servas, on keskmine mägi. Meie mäekest ei paista.

"Miks me peame pildistama?"

Jaa, see protsess tegi mind palju targemaks. Ka nahaalsemaks. Järgmise lumega (panid tähele, mitte järgmisel aastal!) olen juba vana kala igasuguste broneeringute tegemisel. Tegelikult töötavad mõned mäed siiani, kunstlumi ei sula ju.

Murdmaasuusatamine

Jaa, me jõudsime kõike teha! Riia linnas leidsime kaks kohta, kus on murdmaarada ja suusalaenutus. Kagu perega käisime Uzvaras parks´is., meilt autoga u 15 minutit, teispool jõge. See oli tõeline rahvaspordipidu - lapsed, harrastajad, üks vist tegi ka trenni. Parkimine oli võimalik ja tasuta. 

Saime suusad kätte, aga mida teha oma saabastega? Aksel ütles, et näe, saapad on seal seina ääres. Ja olidki! Ma ei väsi üllatumast - kord jätsime vudiratta pargis puu äärde ja uitasime juppa ega nägemisulatusest eemal, ratas alles. Siis lähed rahvamassi suusatama, paned saapad seina ääred ja pärast võtad sealt. Nagu maal elaks! Rada oli seal täitsa hea, ka pisikeste ringrada (alla 100m) oli puude vahel. Olime Raidoga kordamööda Marie valves, aga Aksel sõitis vist 7 km.

Teisel rajal käisime poistega tööpäeval. Hommikul oli küll vihmane, aga mõtlesin, et mida me vaheajal toas passime, lähme vaatama. Ja uskumatu, aga Biķerniek´u loomuliku lumega suusarada  täiesti töökorras. Kokku vist 7 km. Rada asub driftimise raja. Meil läks Aadiga kohmitsemisega aega ja Aksel oli juba kadunud. Kui ta oli 2+5 km ära sõitnud läks uuesti 2sele ringile. Meie ootasime juba finišis. (Kodust u 25 min autosõitu, parkimine on võimalik isegi tasuta)

Selline näegi rada välja. Kahjuks oli ka rajal jalutajaid. Meie kohtasime neid küll vähe, aga suuremad suustajad- eestlased muudkui kirusid.

Algus ja lõpp. Driftirada on aia taga. Üks daame sõitis seal parajasti. ei, ei driftinud, küllap harjutas jääsõitu.

Mul oli tegu, et Aadiga sammu pidada. Lõpuks väsis ta muidugi rohkme ära ja ma ei jäänud häbisse.

Nägime suusaraja silte ka  Mežaparks´is, aga seal oli rada suisa kõnniteel ja kohati oli kraanuleid peale visatud. Käisin sõbrannaga veel Viesturi golfirajal, see oli vaieldamatult kehveim ja kalleim rada.

Eelmisel aastal käisime kesklinnas uisutamas, aga tänavu polnud seda telki üles pandund. Teadagi, miks. Kahju.

21. märtsil tuli ootamatult paks lumi maha ja  Aadi hakaks Lucavsalasse iglut ehitama. See lumi sadas tõesti tundidega. 

 Issver, kui palju me talverõõme nautida jõudsime! Tuleks talv juba tagasi!!!!

 Aitäh lugemast!

29. märts 2021

Laimīgu Jauno gadu! Ma küll mäletasin, et viimane postitus sai tehtud detsembris või siis jaanuaris, aga tuleb välja, et peaaegu pool aastat tagasi. Jaa, alates virtuaalse õppimise (VLE) ajastu algusest puudub minul juurdepääs arvutile. Täpsustame - puudub ligipääs aruvitle siis, kui aju ja sõrmed veel koostööd teevad:)

Koronamõjude ülevaade. Oktoobrist alates on siin olnud maskid siseruumides kohustuslikud. Sügisvaheaja lõpust on 7.-12. klassid kodus õppinud. Novembri keskel oli ka meie kool nädalakese kodus, sest neli töötajat andsid poitiivse proovi. Pärast seda sai Aadi tagasi kooli, aga Aksel (6.kl) jäi  koju. Aadi käis jõuludeni koolis, nii et "jõuluvana" sai rahulikult toimetada, aga pärast jõuluvaheaega on mõlemad kodus olnud.

 Akslil on online tunnid 8.30-15.30. Pikk lõunapaus on 11.30/12- 12.30. Igasse koolipäeva mahub neli tundi. Kolmapäevad on antud "vabaks", st toimuvad järelaitamistunnid. Minu rõõmuks osaleb Aksel neis usinasti, sest ta leiab, "mõni asi on raske" või "ma ei saa hästi aru". Eriti saksa keelest, aga ka Scinece´st ja mõnikord ka inglise keelest&kirjandusest ning ajaloost. See on suur tarkus, kui inimene saab aru, et tal on abi vaja. 

Aadiga on lood tiba teised. Muidugi on ta asjalikum ja vastupidavam ja iseseisvam kui kevadel, aga siiski peab tal läheduses olema - keeruline pole mitte ülesannete täitmine vaid nende juures püsimine ja mõnikord ka aru saamine. Süsteem on sama, mis kevadel - tööjuhendid koos väga põhjalike õppevideotega riputatakse hommikuti 8.30 Seesaw - keskkonda. Nii 3-4 ül päevas. Klassijuhatajad (kaks) on teemad ära jaganud ja nii teeb üks õpetaja nätieks terve nädala arvmuse kirjutamise õpetust ja teine liitmist jne. See on kena, sest vähendab ju nende koormust. (Kui vastiku  piniseva häälega on paralleelklassi õpetaja. Õudne!)Lisaks toimuvad igahommikused klassijuhataja tunnid  (Morning Meeting) 9.30-10.00 ja pärastlõunased klassijuhataja tunnid (13.30-14.00). On ka online ainetunnid: muusika, kehaline, kunst, läti keel, SEL (Self Evaluation Learing kooli nõustajaga). Õpetajad on kogu aeg zoomis kättesaadavad, õpetajad on siis klassijuhataja ja tema abi. Seda võimalust kasutab Aadi vahest niisama pläkutamiseks või enese kiitmiseks, kui ta millegiga väga rahul on. Veebruaris hakati tegema ka online matemaatikat ja sõnaõpetust, see toimub vastavalt vajadusele pärastlõunase kohtumise ajal. Praegu tegeletakse väiksemates gruppides filmide/esitluste loomisega ja kahte klassi juhendab kuus (!) õpetajat. Seega ei ole fikseeritud tunniplaani (ainetunid võivad lalata nt 10.45 või 11.10 või 11.30 või 12.00 või 12.30), iga hommik algab sellega, et märgime Aadiga päeva online-tunnid nutiseadmesse ja paneme äratuse. Oleme tunde ka ära unustanud, sest mõni töö on pikem ja nõuab süvenemist ja alati see telefon ei helise ju ka:) 

Virtuaalne õppimine

Õpiti pillirühmi. Juhuslikult oli meil üks vaskpuhkpill venna toast võtta:)

Huvijuht ei maga:) Kuigi neil sellist ametimeest koolis pole, korraldab keegi alailma stiilinädalaid. Üks populaarseimaid teemasid on crazy hair.

Aadil on tunniplaanis Uurimine. Jaanuaris tutvuti arhitektuuriga. Vaadati pilte, kohtuti arhitektiga, käidi virtuaaltuuridel näiteks Sagrada Familia katedraalis. Neil oli vist ka minig google tuur seal, aga ei mäleta lehe nime. Loomulikult lõppes see uurimine ise tegemisega. Aadi valis mudeldamiseks maailma kõrgeima ehitise Burj Khalifah. Kui esmalt tundus see ülesanne üle IGASUGUSE mõistuse olevat, siis youtube tuli appi ja siin on tulem: 

Aadi sai sellega täitsa ise hakkama - keeras A4 paberid rulli, kleepis kokku, kleepis fooliumiga üle ja  koos sättisime alusele. Täname siinkohal ka kahepoolset teipi:)

Mõlemad poisid tahavad kooli. Aadi rohkem, sest ta tahab ju mängida! Aksel ütleb, et kodus on kohati parem, sest pole võimalust sõpradega lobiseda, aga noh, youtube ajab asja ära:) Eelmise nädala uudis on, et Läti Valitsus ei plaani eriolukorda pikendada (6. aprill) ja 1.-6. klass saavad kooli, kui nakatunute number ei suurene. Meie omadel algab reedest kevadvaheaeg, loodetavasti ei riku lätlased seda rõõmu nädalaga ära ja lapsed saavad ka ülejärgmiselnädalal kooli minna. 

Küll on tore, et lasteaiad on avatud. Siiski, märtsi alguses andis kasvataja positiivse proovi ja kogu lasteaed (hihii, neil seal üks rühm ongi), oli lähikontaktsetena kodus. Tagasi sai perearsti tõendi või negatiivse prooviga. Kui vanemate vestlusgrupis uurisin, kuidas läheb ja kas Lätis ka sülitamistesti teha saab, selgus, et mõned lapsed olid teinud proovi ja saanud nii positiivseid kui negatiivseid vastuseid. Sümptomiks oli kerge nohu. Mariega käisime perearstil. Nüüd on lasteaed jälle kenasti töös ja Mariegi tagasi. Kahjuks jäi liiga pikk paus sisse (kolm nädalat) ja nüüd on hommikud taaskord väljuhäälsed. Õhtuti muidugi selgub, et tal oli väga tore päev, ta mängis Elza, Kurtsi, Janise ja Martinšiga ning sai süüa muhvineid/krõbinaid/suppi:) 

Idüll nr 1. Nohus kolmene ja virtuaalõpe.

Idüll nr 2. Nohus kolmene on sisustanud ISE endale lugemisnurga.

Reaalsus. Nohus kolmene ja virtuaalõpe.

Muudatused koolikorralduses ongi meid kõige enam puudutanud. Muus osas ..noh, on kurb, et teatrisse ei saa, sest sügisel juba käisime korra... muidugi tahavad lapsed kinno,  Skyparki ja ujuma ja sõpradele külla ja trenni. Õnneks on riidevarud olemas ja talv veel kestab:) Kaubandus on siin suletud jaanuarist, novembri lõpus olid kaubanduskeskused nädalavahetuseti suletud. Oleme usinad Barborast (Maxima) tellijad. Jessver, kui mugav see on, kui 5 liitirt piima, kolm kilo õunu ja muud nipet-näpet neljandale korrusele tuuakse!!! Rimist on tüütu tellida, sest seal on ootejärjekorrad pikemad- mõnikord isegi kolm päeva, paremal juhul 2 päeva.

Teisel kohal on juuksuripuudus. Ilusalongid olid suletud novembrist märtsini. Märtsi alguses olid avamisjärgsed piirangud: korraga üks klient salongis, ühele kliendile üks teenus päevas (mitte, et paned endale jutti juuksuri, küüned ja varbad), klientide vahe 20 minutit (et nad kokku ei puutuks). Nüüd olen küll juba mitut inimest juuksuris ühel ajal istumas näinud. Niisiis, juuksuripuudus. Detsembris tegid türi juuksurid meie soengud korda ja jaanuari lõpus käisime sala-juuksuris! Marie rühmas on juuksurite õpetaja, tema meid aitaski. Ühel eestlasel käisd nii "küüned" kui juuksur kodus. Elama ju peab. Olin jõudnud ka mõelda, et küll on tore, et läti ministritel on sama nigel juuksekasv kui minul - kaks kuud ja ikka juuksed lühikesed, aga tuli välja, et parlamendil oli oma juukusur. Väga hea mõte ju - palgata firmasse juuksur tööle. Nagu vene ajal - asutustel oli oma lasteaed, klubi, rahvatantsurühm:) Tea, kas oli ka teisi ettevõtteid, kes endale ilutegijaid palgale võtsid. 

Tead ju, et ingliskeelses maailmas alustatakse kohtumisi "How are you?", millele järgneb laia naeratusega "Fine!"? Nüüd on nii - emad on näost hallid ja pööritavad silmi "This is nightmare!".  Õpetajad keeravad lihtalt pea ära, võtavad pausi "Well, it is difficult. I miss my students!"

Kuigi kogunemised olid keelatud, oli õues käimine lubatud. Kolme kuu jooksul on lapsed kohtunud  kogemata ja "kogemata" vist neljal- viiel korral oma sõpradega. Kohe tuleb vaheaeg, saab jälle trehvata. Tuppa nagu hästi ei taha ja taheta, aga on ka paar korda külas käidud. Oleme siis ohralt mänguväljakutel ja rannas ja rabas käinud. Viimastest tulevad pikemad ülevaated.

Lemmik mängukas Lucavsala (Lutsusaar) Maza (Väike) Daugava kaldal.

Lemmik mängukas Lucavsala (Lutsusaar) Maza (Väike) Daugava kaldal.

Vermanes darž kesklinnas

Tegelikult oli teisi peresid ka, sõltuvalt ilmast, kas paar või mõni:) Püüdsin nii pildistada, et võõraid peale ei jää. Nüüd on lumi ammu sulanud ja pargid ülerahvastatud.  Talverõõmudest teen eraldi postituse.

Kuidas olen saanud arvuti ligi, kui on koolipäev? Aadi sai oma asjad tunniga tehtud! Samas võttis  tema juhendaja temaga mitu korda ühendust ja küsis, mida ta juba ära on teinud. Midagi!!! Neil oli hommikul grupikohtumine, mille kuuldekauguses ma ei viibinud. No on suslik! Aadi teeb multikat Stop Motioni´ga. Täitsa äge. Ja lihtne. Tal on tehtud üle 80 klipi, kuidas lego-mees autot ehitab, aga on vaja viimistleda.  Samal ajal, kui mina oma postitust olen viimistlenud, on ka Aadi omadega valmis saanud ja möllab juba Minecraftis.

Kirjutamise-lugemiseni!

12. november

 Palju õnne, Harriet!!

------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------- 

Kes vana võlga mäletab, sel on hea mälu. Või süümepiinad. Siin on Riia Jaani kiriku üks külg. Nagu näha, siis asub see jumalakoda Bremeni linna moosekantide naabruses.

Täna kirjutan isiklikest asjadest.

TUTVUMINE RIIA LASTEHAIGLAGA

"Ära jookse, sa kukud!" ütles Raido 15. oktoobril ja põmaki!,  kukkus Marie vastu diivani nurka. See diivan on pehme. Kui sinna istud, siis välja üksi ei saa ja Marie leidis ühe diivanimooduli nurga. Neid omn kokku kaks. Verd lahmas! Tegin pildid ja helistasin esmalt tuttavale medõele Lätis, siis oma Eesti perearstile. Mõlemad arvasid, et võiks õmblema minna. Piltidelt on näha, kuidas Marie kaks tundi ooteaega sisustas. Jõudsime järjekorda u 19.30, olime viiendad. Kolm käisid ära u 40 minutiga, enne meid sisenes kipsiga poiss. Tal läks tund! Ütleme nii, et see oli viimane piir. Kui kisav Marie oli lauale pikali saadud ja kolmekesi kinni hoitud, läks kiiresti - neli õmblust ja valmis. Marie muidugi röökis kui pöörane, kirurg seletas, et tal ei ole enam valus (tuimestussüstid tehtud) ja ma ütlesin, et jaa, ma tean, olen seda varemgi teinud. Mäletate, Järved, kui teie poolt kord Aksliga Rapla haiglasse kihutasime 1,5 a Aksli kulmu õmblema. Olin tollal väga algaja autojuht ja Raido oli juba sünnipäevane - oi, me lendasime sinna peaeegu 70 km tunnikiirusega:) . Tegelikult ma valetasin kirurgile- siis hoidis last kinni Raido ja lugematu arv õdesid:) Igatahes oli 10 päeva Mariega kõik okei ja läksime perearstile niite välja võtma. Kõik oli selge "Mina istun emme opas ja arstitädi teeb ÕRNALT naks-naks." Ka arsti ukse taga oli ka kõik selge. Kui sisse saime, siis strateegia muutus- karju, palju tahad, aga ole paigal:) Kui ta nüüd ei kratsiks, oleks auk juba kadunud.

Ma ei oska enam piltidele allkirju panna! Igatahes on pildid kronoloogilises järjekorras.

NOSSIKUD

Läksime ühele reede õhtul Mariele kummikuid ostma. Valisin kindla peale parima keskuse - Olimpia ostukeskuse. See on väike, seal on Sportlandi outlet, Sports Direct ja Rimi, ilmselgelt on seal kummikuid. Ei olnud! Samal ajal, kui mina "kiire Rimi-ringi" tegin, käis Raido Dino Zoos vaatamas, et kas seal merisigu või hamsterid on. Jutud loomapidamisest on käinud juba kuid. Ei olnud, aga müüja teadis, et Depos võib olla, sest seal on parim lemmikloomade valik läheduses. Ega Raido ei öelnud, et läheme sigu vaatama. Igatahes oli seal nii merisigu, hamstreid kui linde. Ja kummikuid! Mis ei sobinud. Nii siis juhtuski, et kummikute asemel said Aadi ja Marie endale merisead (sest hamstrid pidi ühes puuris üksteist ära sööma, kui suuremaks kasvavad). Mina kutsun neid nossikuteks, Aadi oma, siledakarvaline, on vist Kunn Karla ja Marie arvab, et tema pikakarvaline on Nukaluka. 

Nad on arglikud ja teevad väga naljakt häält - nagu linnud oleksid.

KOOLIST

1.-6. klass saavad koolis käia. Hurraa! Kuni valitsus teisiti ei otsusta või keegi klassist positiivse koroona testi annab. See viimane juhtus Riia Rahvusvahelises koolis, kui sümptomiteta ema tegi mingi tervisekontrolli raames testi, see oli positiivne ja ka laps andis positiivse testi.

Aksel saab nüüd hindeid - 1-2, 3-4, 5-6 ja 7-8. Kui hinneteskaalat selgitati, oli selge, et Aksli tase (jaa, just nii), on vähemalt 5-6. 7-8 saab õpilane, kes oskab õpitud materjali kasutada uutes olukordades. Nii et vähemalt 5-6. Ja mida öeldi õpilastele - 4 on väga hea tulemus!!! MIDA????? Neli on pool, see ei ole väga hea! Aksel püüdis mitmel korral öelda, et 4 on hea, ma ei olnud nõus. Eks ta saabki nii 5-8 hindeid. See on keeruline- hinnatakse alati mitmeid asju - nt kunstis oli tal kord teooria 2 ja teostus 6 või midagi seesugust. Kuidas saab nii kõrge õppeamaksuga kool öelda, et pool õpitust on väga hea ja on põhjust endaga rahul olla?!

TURISTI-LÕIK. AGENSKALNS.

Eelmisel nädalal osalesin IWCR järjekordsel tuuril - Agenskalnsis - Aageni mägi. See sakslane, tegelikult Hagen, tuli Samsalast - Saaremaalt! Agenskalsns on linnaosa "teispool" jõge. Giid Artūrs Adamsons oli meil äge - jutukas ja šarmantne noormees, kes rääkis üsna palju oma ekspruutidest. Isegi ühte kooli näitas, kus üks neist oli õppinud. See selleks. Ta alustas tõdemusega, et tema pole ajaloollane ja ei kavatse meile midagi puitarhitektuurist rääkida- need majad on puust. Tema on geograaf-linnapaleneerija ja näitab seda kanti linnaplaneeringu seisukohast. 

 

Kogunesime Kalnciema tänavaturul. Seal ootas mind tänavakunstiteos #Eesti 100:) Ei, sel turul ei toimu igapäevast kauplemist. Kui on, siis saab ökokaupa ja peenemat käsitööd.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis algselt oli see veetorn Alises´e tänaval lühem, sest majad olid madalad ja madal veetorn pumpas vee viimaste korrusteni. Või noh, kas pumpas, aga rõhku oli.... See oli nii enne I MS. Aga pärast seda majad kasvasid ja veetornist polnud mingi abi. Niisiis polnud kõrgemates majades veevärki sees, sest pärast I MS oli riik ju vaene, oli olulisemaid kohti, kuhu investeerida. 1937. aastal palus torni arhitekt sõpra, et kas see oskab tornist "asja" teha. Raha oli ja nii tõsteti seda torni tungraudadega praegusesse kõrgusesse. Piirjoon - hallid kivid- on põõsaste tagat natuke näha. Aga siis tuli II MS ja pärast seda polnud veetorne enam vaja. Nii et üldjoones on see täiesti tutikas veetorn! Sees olla helistuudio. Üle tee on esimene nõukaaegne rajoon - ikka tehasetöölistele: 

Kunagi ammu, vist 20. saj. alguses, otsustasid baltisakslased, et linnarahvale on tarvis toredat talvelustiparki. Nii tehti linnast mitte väga kaugele  mägi. Kelgusõit olla olnud 100m pikkune! Siis tulid venelased ja otsustasid, et ei, siia on vaja elamuid töölistele. Kuhu küll see mägi sai?:)

Siin on näha naftatorni. No oli vaja midagi teletorni-sarnast ja Nõukogude Liidus oli üks naftatorn ripakil. Nüüd saab seda imetelda Agenskalnsi turu juures. Turuhoones pole midagi, seda renoveeritakse, turuplatsil on mõned juurika- müüjad.

Selles Baložu 8 majas püüdis üks paljureisinud mees lätlastele budismi tutvustada, see ei õnnestunud, ta läks Tiibetisse tagasi. Igatahes pole selge, kust see mees pärines - räägitakse, et Eestist, lätlased usuvad, et Lätist... Maja on ehitatud 1875 aastal ja budist toimetas seal ka umbes samal ajal. Nüüd on seal juuksur.

Kui te Riias, "teispool" jõge sellist kirikut näete, siis oletegi  Agenskalnsis.  Siin, kirikukandis on ka "ürgsed" tänavad, st need on kitsad ja kõverad. Kui majad on nende ääres korda tehtud, on armas, aga enamus maju on räämas, seega on jube. Kirikust üle tee olla parim pizzaputka Riias- Street Pizza. Parkida ei paistnud seal küll kuhugi olevat:)

Vat nii, võtke rõõmuks ka Agenskalnsis uidata, kui Riiga satute.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Siin näete kohalikku Muumimammat. Tsiteerides sõbranna Triinu "Inimese peab kõik ilus olema. Ka käekott!":) Aitäh tädi Küllile, kes juba ammmmu selle lasteaia-mõõdus kotikese Mariele pärandas.

Ahjaa, mullu olid sel ajal siinmail suured pidustused - on vabaduse nädal, jägmisel nädalal saab Läti 102. Eilse Lacplesise päeva puhul süüdati akendel ja tänavatel küünlaid.