29. oktoober 2021

 Nüüda annavad piirangud natuke tunda küll. 

1. Lapsed on kodus. Selles pole midagi uut, muidugi, aga igapäevaelus annab see tunda kolm korda korraliku toidu tegemises. Kui lätlaste vaheaega pikendati nädala võrra, siis meie kool "oli valmis" alustama virtuaalõppega kohe teisipäevast. Esmaspäev oli koolist õppevahendite toomiseks. Aadi klassijuhataja ütles, et tema vahendeid koju ei saada, sest virtuaalõpe kestab ainult neli päeva. Julge otsus👍 Tõin siiski Aadile võimaldatud tahvelarvuti koju, sest "me oleme selle eest maksnud!" No ja eks sellest ole mingite ülesanne täitmisel ka kasu- nt fotode üles laadimisel ja vaba aja sisustamisel.

Aksel elab oma elu- 8.30 algavad tunnid, 12st on lõuna ja kool lõpeb 15.30. Aa, siiski-siiski- võrreldes eelmise aastaga on meil probleeme netiühendusega! Väga ebameeldiv. Aksel kihutab vähemalt korra päevas elutuppa, et "zoom läägab" ja siis sulgeme kõik aparaadid, aga asi ei lähe enamasti märgatavalt paremaks.

Lasteaialapsed paluti kodus hoida, kel vähegi võimalik. Mul ju on. Vähegi. No ega see just lillepidu ole, sest ... Jaa, Marie on kordades asjalikum ja isetoimetajam kui nt kevadel, aga siiski oleks mugavam, kui ta oleks lasteaias. Aadi peaks esmaspäevast kooli saama, siis saab kogu armastuse Mariele suunata. 15nda novembrini:)

Saan aru, et mänguasjad on põrandal - gravitatsioon ja uudishimu, mõttelend, kui soovite, loomingulisus, aga miks on kummut seinast eemale lükatud???

2. Komandandiöö kella 20st 5ni. Peab ütlema, et minu varasemaid öiseid käike ei vähenda see sugugi! Kell 20 ongi tänav tühi, üksikud autod liiguvad ja vilkuritega patrullivad politseinikud ka. Küll aga tabas mind paar päeva tagasi hämming, et komandandiöö algus tähendab seda, et poed suletakse tund varem, st 19st. Tegin nimekirja, et käin õhtul poes ära, kui Raido ütles, et kuule, ega sul palju aeg ole- kell juba 18.30. Kuidagi oli see fakt minust täielikult mööda läinud😕 No mis seal ikka, proovime! Ületeepoe ukse taga oli u viis inimest. Ah, ega tahagi sinna minna, seal on kitsas ja napp valik. Järgmise nurga tagune järjekord oli ka u viiene. Ega seegi teab mis hea valikuga pood ole. Lähen järgmise nurga peale Mini Rimisse. Olin vist kuues või seitsmes seisja. Seisan. Kes sisse läheb, see sinna jääb, mingit "vennaarmu" küll ei tajunud. Jõudnud uksele piisavalt lähedale, nägin, et pood avatakse juba 7st, ähh, jõuan enne laste tõusmist läbi hüpata ja piima tuua küll, tulin koju. Samas tekkis sportlik huvi, et kui kell saab19, kas pannaksegi uks lukku, et kes sees, see sees. Võib ju mõnel teisel õhtul katsetada.

Elvi asub tegelikult nurga peal, Haoli Bistro kõrval on Lats. Kogu rännak võis olla 500 m.

3. Suletud kaubandus. Oli mul vaja lõnga, et Marie vestile Onchao´d tikkima hakata:

Midagi sellist, ainult valge ja kollase lakaga. Lakk ja tiivad on kaks korda pikemad. 
https://www.pinterest.com/pin/314196511513750303/

Lõng on mitte-esmatarbekaup, seega lõngapoed on kinni. Mis seal ikka, tellin netist ja lähen toon ära- nagu eelmisel korral, kui kõik kinni oli. Aga võta näpust- see pood ei võimaldanudki ise järgi minemist, ainult saatmist. Ma, suure liialdusega, näen seda poodi oma aknast:) Küll aga õnnestus mul ühes teises lõngapoes niiviisi käia (e-ost järgiminemisega) ja loomulikult ei klappinud ekraanil olev värv tegelikkusega. Nii et saan ka kiruda, et "elada ei lasta!".

4. Seltsielu. Mitte, et see mul ülevoolav oleks, aga ikkagi. Näituseks eila käisime 14ndal sünnipäeval- ainult meie pere (nii on reeglid- kaks peret, kuni kümme inimest. Oi, me naerame seda, et kui kahe pere peale tuleb 11 inimest - tuleb koostada graafik, kelle kord on koridoris seista.) ja võõrustajad- kokku üheksa inimest. Ja 19.30 hakkasime koju tulema:) 

Järgmisel reedel peaks toimuma ühe eestlanna sünnipäev, aga ... kaheksast peab nagu kodus olema ja autos võib korraga olla üks leibkond, ilmselt peavad taksojuhid sellest ka kinni. Näis, ärajäämise teadet pole veel tulnud.

Ma tõesti loodan, et sellest, mida on ette kirjutatud ja jõudu mööda täidetakse, on abi, ja 15ndast saavad vaktsineeritud (nii on öeldud) jälle igale poole sisse. Seda, et algklassid saavad 1. nov kooli, on peaminister kinnitanud "Me peame antud lubadust!", nii oli ajalehes kirjas!  Selleks, et Aadi kooli saaks, käisime täna koolis testi tegemas. No on see katseklaasi sülitamine ikka aeganõudev ja räpane tegevus.

Õnneks oli neid seal kolm eestlast, nii et juttu jagus kauemaks. 

Parem, kui nad lähevad kooli, siis ma vähemasti ei tea, et nad ei õpi suurt midagi😂 Eesti standardite järgi.

Kultuurielu

Oojaa, enne sulgemist jõudsin kaks korda teatris käia!

Madama Butterfly. Oled näinud? Ooper on alati traagiline, eksju? Kui ei ole öeldud, et tegu on koomilise ooperiga? Oli traagiline. Lugu ümber ei jutsta, aga üsna masndav on olla vaene arenguriigi naine. Valged mehed on valelikud sead. Kui naine usub, on tema ustavus (ja enesepett) murdmatud. Emaarmastus on ennastsalgav. Kui süda murdub... Nagu ikka, noh!

Esimeses vaatuses häiris mind väga tugevalt see, et 15- aastast neidu etendas nii 30+näitlejanna. No ei tulnud see süütus ja õhin ja muretus välja. Mida edasi ja traagilisemaks ning elukogemust vajavaks roll muutus, seda usutavamaks solist sai. Kavalehel oli kirjas, et tegu oli debija´ga, st Tatjana Trenogina tegi seda rolli esimest korda, ju koosseis muutus- etendus on mängukavas juba 2006. aastast!

Viimases vaatuses oli laval ka laps - mitte kolmene, nagu kavalehel kirjas, vaid, no ütleme, viiene. Igatahes ei saanud ma väga traagilistele aariatele keskenduda, sest mure poisikese kõrvakuulmise pärast oli suur. Kuigi oli näha, kuidas ema tegi kõik, et seda säästa, sest ta surus last tugevalt rinnale ja teise käega vajutas kõrvale. Ei saanud aru, miks see poiss sinna lukku on kirjutatud. Muusika oli võimas, lavakujundus ja kostüümid uhked. 

Ooperisse tulime kolme eestlannaga. Kes ei soovinud meest piinata ja kellel valvas mees lapsi.

Tarkusetera: kui tuled Riia ooperisse, siis ära istu viiendasse ritta- ekraan (see, kuhu inglise ja ja läti keeles teksti antakse) ripub lava ääres, st enam-vähem pea kohal. Istu  10ndasse ritta, võiks palju parem olla. 

Gulbju Ezers.      W O W  

ja nii võikski jääda- wow! Võimas! Millised kostüümid! Milline lavakujundus! Suurejooneline, suursugune (kallis) lavastus. Esietendus oli eelmisel aastal, jõuate seda oma elu jooksul siia vaatama tulla. 

Teist korda elus ahastasin, et "MIKS ma seda varem pole vaatama läinud!!!"! Minust võiks saada Luikede järve turist! Kuigi midagi nagu kuskil virvenab....Olen vist telekast kunagi näinud, aga ei mäleta ka. Samas on mul nagu mingi õhkõrn mälupilt ka Estoniast... musta ja valge luige võitlusest-aga ju see polnud nii võimas.

Kui valge luik esimest korda laval oli, nii terve teise vaatuse, oli ta nii vaevatud, et mõtlesin, kas tal on tõesti väga valus- oli kogu aeg varvastel. No kogu maailma ahastus oli tema näos ja olekus. Kui sama baleriin musta luigena saabus, oli see hoopis midagi muud- milline võidukus, irvitus, jõulisus, parastamine. Võimas! Osatäitja oli lätlanna Annija Kopštale.

No ja Narri hüpped! Raido arvas, et ta hüppas koha pealt vähemalt 1,5 m kõrgusele. Korduvalt. Seda viimast ei arvanud Raido, Narr hüppaski korduvalt ja korduvalt koha pealt õhku.

Kuigi ostsin piletid "maskita" etendusele, algas paar päeva enne etendust eriolukord ja kõik pidid maskid ette panema. Polnudki kõige hullem kolm tundi nii olla. 

Istusime kolmandas reas, mis sisuliselt oli teine, sest esimest rida ei oldud müüdud. Väga hea vaade oli, kui su ees ei istunud suurt meest.

Tarkusetera: kui tahad maskiga kohas ilma maskita olla, mine sööma. Või vetsu.

Kus lapsed olid? Esimene kord sõprade juures, teine kord kodus. Kui 22.30 ajal jõudsime, oli Marie  meie voodis keras, Aksel vajus meid nähes kohe magama ja Aadi tegeles millegi olulisega. Mitte magamisega.

Juba on olemas piletid La Traviatale ja Pähklipurejale. Näis, kas saame minna.

Sünnipäeval kutsusin eesltannad Läti Etnograafia - ja Vabaõhumuuseumisse.  Lugu algab septembri lõpus, kui helistasin Riia Portselanimuuseumisse, et tahaks ekskursiooni ja portselani maalimise töötuba. Selgus, et okt I nädalal võinuksime saada ekskursiooni ja maalimise protsessi tutvustuse, töötuba oli lubatud ainult pereliikmetele. Alates 11. okt enam ei midagi, ainult sisepääsu. Ja ka see võimalus tühistati okt I nädalal, st muuseumid on kinni. Küll aga soovitas nõutu administraator, et äkki vabaõhumuuseumisse saab. Helistasin, et tahaks töötuba, lubati nimekiri saata, aga saadeti kiri, et alates oktoobrist nad enam töötube ei tee. Helistagu ma giidile. Ja giid, Ilze Karlsone, oli nõus! Ta rääkis mõnusat selget ja aeglast inglise keelt, nii et jõudis jälgida, mõelda ja eesti keeles arutada ka, et kas saime ikka õigesti aru.

11ndast oktoobrist sai mitte-eluvajalikesse kohtadesse siseneda ainult vaktisneerimissertifikaadiga. Aga 12. oktoobiks ei olnud skänneerimismasinad veel vabaõhumuuseumi jõudnud.😂 Hoonetesse sisenedes pidime maskid ette panema. Minu arust on täiesti jabur, et ka vabaõhumuuseum on praegu kinni- see on ülisuur park! 

Väga huvitav tuur oli. Ajalugu on meil sarnane, aga on erinevaid kombeid. Näiteks oli lätlastel kombeks eluajal kirst soetada. "See oli osa elutoamööblist, " ütles giid. Kui tema laps oli, siis nad mängisid sõpradega kirstudes! See oli kõige põrutavam uusteadmine. Hea on teada ka seda, et 80 hektarit on kujundatud mini-Lätina - Jugla järv muuseumi ja Riia vahel sümboliseerib Läänemerd ja piirkonnad on paigutatud sellest lähtuval- rannas Kuramaa jne. Igasse mini-piirkonda on toodud ehitised päris-piirkonnast. 

https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4ti_ajalugu

Meie tutvusime Zemgale  (vist ka Vidzeme) taludega, ise jalutasime ka Kurzemes.

Ühele piirkonnale olid omased suured majad, kus kogu pere ja sulased ühes toas magasid. Teisel jällegi väiksem elumaja pererahvale, sulased elasid saunas, mis oli selline suurem, nagu meil Vargamäel näha. No mitte nii suur, kui Vargamäel, muidugi. Viimasele piirkonnale oli omane ka see, et maja asus keset hoovi ja abihooned mõõdukas kauguses, nagu "hiired majas, sabad väljas" ja seda selleks, et kui tulekahju puhkeb, ei põle kõik maha. 

Kurzeme juures nentis meie hiidlane, et "Kärdla on selliseid maju täis". Ei oska kommenteerida, ma pole kunagi Kärdlas käinud! Seal oli ka tunne, et "selles majas elab küll keegi", tegelikult muidugi mitte, aga kardinad ees, lilled hoovis, kuidagi väga kodune ja "elus" oli kõik.

Giid räägib meile tõrva ajamise hütist. Kuhu vaja (raiesmik), sinna püstitas tõrvaajaja majakese, ajas kändudest tõrva ja võis lõpuks ka selle majakese ära põletada, sest järgmine tööots võis maja kokku pakkimiseks ja kaasa vedamiseks liiga kaugel olla.

Rookatust näed? Muuseumil oli õnnestunud EL rahastus saada ja nüüd nad vahetavad hooga rookatuseid. See oli äkki mullune.

Sellist mantelkorstent meie taludes polnud, aga kusagil Lätis oli. See näeb välja, nagu mantelkorsten, aga tegelikult on sel ka aken, pms köök. Köögi ümbruse põrand oli turvakaalutustel muidugi kivist. Eks siin on ka puhtuse moment - pilt on tehtud pms koridoris. Ukse taga on tuba, kus hea tahtmise korral võis 20 inimest magada. "Teades, et lätlaste lemmiktoit on oad ja hapukapsas.. kas te kujutate ette, milline õhk siin hommikul oli?!"

Sellist asja pole varem näinud, et kappidele (ja kaubakirstudele) aastaarvud oleks kirjutatud. Sina oled? Eestis olid levinud vist rohkem nikerdustega esemed, siin, näe, maalitud.

"Aga kuidas nad ...seksisid?" "No vaadake, vanasti ei abiellutud armastuse pärast, vaid majanduslikel põhjustel. Seksiti nii palju, kui hädapärast tarvis."

Väga mõnus jalgade toetamise tugilaud!

Mis see on- post ja vitsast paun? Post keerleb. See on lapsehoidja! Kõndima hakanud laps pandi sinna sisse ja seal võis ta ringiratast käia, palju jaksas.
Rohelised keraamilised kausid ahju sees (teisel pool müüri on see mantelkorsten) teevad seina õhemaks ja nii tuleb soojust kiiremini tuppa. Praktilisus, kavalus ja tarkus igal sammul ja pilgul.

Apartemendid!

Olen vabaõhumuuseumis kaks korda käinud ja mõlemad korrad samas piirkonnas. Järgmine kord peab kaugemale jalutama. Hmm, tundub, esimest korrast polegi jälge jäänud. Siis pole.

Jalutuskäik fotograafiga

Jah, ka meie jõudsime, kummalisi teid pidi, nagu ikka, jalutuskäiguni fotograafiga. Sõitsime selleks Jaunmarupite Vesiroosi mänguväljakule. Olin seal korra Aksliga jalgpalli mängimas käinud, st tema võistles ja mina jalutasin. No ja lastega on ikka kindlam minna mänguväljakule, kui lihtsalt "romantilisele jaulutuskäigule". Vähemalt meie omadega.

Ütleks, et ekstra sinna mänguväljakule minna pole mõtet- selliseid on Läti täis, aga kui juhtud mööda sõitma, on see kena koht peatumiseks- jõgi, tiik, metspark, kõik lähestikku.

Kui Regina meid eesti keeles tervitas, jäi Akslil suu lahti - ta räägib eesti keelt! Jaa, Regina pildistab nii Eestis kui Lätis ja vist natuke ka Leedus. Seal käib pigem "tööl", elab Eestis - Lätis. 

Mis seal ikka, pildid räägivad endi eest. Aadi oli üliedev- muudkui ronis igale poole ja ootas, et "ta must pilti teeks", Aksel ei olnud nii pealetükkiv ja Marie ei tahtnud kuidagi paigal püsida, meie Raidoga ebalesime...Kokkuvõttes oli tore ja pildid kah kenad. Regina tunnistas ka, et natuke kohutas teda "kolm last", aga kõigi üllatuseks püsisid nad keansti koos ja kuulasid, enamjaolt, ka sõna, st keegi ei kukkunud ei tiiki ega jõkke.

Pargi taga on skeit, muidugi läksime ka sinna. Jessver, kuidas Regina oma varustusega rambile turnis, et Aadit "püüda". 

Pusad on Eesti Etnost. Kahjuks minu suurust kuldse kukega polnud.

Aitäh lugemast! Raido ja Aksel läksid täna Türile. Raido ehitama ja Aksel virtuaalõppesse vaheldust saama (närve kosutama), aga tegelikult, tuli täna nii 15 ajal välja, et hoopis jalgpallivõistlustele. Ta ei tea, kuhu, aga buss väljub VIST see kell. Paide Linnameeskonna U14 on nii kokku kuivanud, et kui Aksel end näole annab, veetakse kohe võistlustele. 

13. oktoober 2021

Vastus sinu esimesele küsimusele- meie elame hästi, sest oleme vaktsineeritud. Noh, enamus meist. Saame poodi (mittevaktsineeritud nt riidepoodidesse ei saa, ainult esmatarbekaupade poodidesse), teatrisse, muuseumisse. Mask tuleb ette panna, näidata mustakirjut kasti ja ongi kõik. Ma ei tea, kuidas Aadiga on. Üks i vist ei saa, aga koos minuga? Peab proovima. 

Vastus sinu teisele küsimusele- ei, ma ei ole Lidlis käinud. Vaadates nende asukohti, siis tunudub, et asuvad korrusmajade rajoonides, st paraja jalutuskäigu kaugusel (lähim u 5 km). Eks ehitati sinna, kus tühermaad oli. Igatahes hinnasõda viis selleni, et Maximast võis korraga osta AINULT 10 kilo banaane. 😕

Vastus sinu kolmandale küsimusele- pruutkleidi poodide arv Avotu tänaval ON tõesti suurenenud, neid on nüüd kas 18 või 19. 

Alustame hullumajast. Esmaspäevast on siinmail eriolukord. Kuna olen vaktsineeritud, see tegelikkuses see mind nagu ei puuduta. Höian pöidlaid, et koolid lahti jääksid, aga üks tark eesltane juba ütles, et kui haiglad on täis, kas siis koolid jäävad lahti... Siin testitakse alates oktoobrist mittevaktsineeritud õpilasi jälle iganädalaselt ja see aitab Aadi ka ujumistundi. Haa, ujumistundi! See on ju huvitegevus. Kool lõpetas huvitegevuse. Kõigile. Avalikus ujulas jätkuvad treeningud vaktsineeritutele (ka enne oli nii) ja testiga (ka enne oli nii). Riia rahvusvahelises koolis jätkub huvitegevus vaktsineeritutele (sh erinevatest klassidest lapsed võivad koos olla) ja algklassidel on neil klassipõhised grupid. Jälgid? Esitasin küsimuse ka läti emmede FB gruppi - koolis lõpetati, muusikakoolis (individuaalne töö?) jätkub. Muidugi saatsin kooli kirja. Vastus - nad teevad, mis suudavad, aga kuna on palju bussiga sõitjaid, siis jäävad grupid väikesteks ja bussisõit jääb miinusesse. Ausõna. Mis toimub? 

Kõik meetmed on siin, muidugi läti keeles, aga olen oma arvutit juba nii palju käsikunud "Tõlgi inglise keelde", et enam ei küsigi. Ärge nädalavahetusteks siia ostureise planeerige- kõik "mittevajalik" on kinni:) Hämmastav, kui palju on meil "mittevajalikke" asju, teenuseid. Haa, kõrtsid pannakse ka kell 21 kinni:)

Eilse päeva "pomm" tuli koolist- kümnendikud pidi olema kehalises maskiga!!!! Seitsmendikud mitte. Kas see ei ole nagu eluohtlik?!? Igatahes ütlesin oma poistele, et kui kehalises kästakse mask ette panna, siis ütle, et sa ei osale, ema ei luba. Nonsens!!! 

Siit-sealt

Need, kes on kursis meie Türi-kodu renoveerimisega, teavad, et KÕIK (olgu, väikene liialdus), mis me välja valime, on "tootmisest maas". Lõpuks ometi leidisn sulgedega laelambi, mida aastaid tagasi nägime. Kataloogis oli vajalike mõõtmetega olemas ja kui müüja hinda hakaks otsima, siis .... ma hakaksin välju häälega naerma. Uskumatu. 

Augusti lõpus käisin sõbrannaga Jurmala Merevaigu Kontserdimajas kontserdil, kus esines Royal Concertgebouw Orchestra Hollandist, dirigeeris Daniel Harding ja soleeris Jefim  Bronfman. Toimus igaastane klassikalise muusika festival. Esimesel aastal käisn Raidoga, panin õhtukleidi selga. Sel korral talvejopega, sest ilm oli vilu ja kontserdimaja suur saal asub õues. Küttekehad on laes ja mujal olemas, aga no kuulge, seinu ju pole! Nagu näha, polnud ma ainuke elukogenud kuulaja.

Kuulasime Ludvig van Beethoveni kolmandat klaverikontserti do -minoor op.37 ja Anton Bruknersi sümfooniat nr 7, E-minoor. No on ikka võimas küll see kalssikaline muusika! Bruknersi süfoonia oli nii võimas, et kontrabassimängija võttis pärast üht osa kardigani seljast!

Pildikesi Riia tänavatelt

Olen vist kirjutanud luigemajast kanali ääres? Et oli kord kaks luike, siis tuli näljane kodutu. Järgi jäi üks luik. See ei läks ise ära. Uusi elanikke pole tulnud/toodud.

Sügis kanali ääres. Päriselt muidugi palju ilusam.

 

Paul Valdeni ausammas asub Läti Ülikooli zoloogiamuuseumi ees Kronvaldi pargi naabruses. Oli keemik või?

Riias on isegi putukatel oma hotellid:) Neid paigutati sel suvel päris mitmesse parki. "Kukainu maja". Kui olla loov, siis võib "kukainu´st" "kuklase" tuletada küll.

See ei ole lindude hotell, see on kunst. Pesakastides on valgustid ja pimedas on puu üsnagi pilkupüüdev.

Pesakastikunstipuu asub suurima õigeusukiriku, Riia Kristuse Sündimise katedraali, kõrval. Olen seal kirikus käinud ka. Uhke nagu õigeusukirikud ikka. Pildistada ei lubatud.

Läti Kunstiakadeemia projekt Vabaduse alleel. See on Egons Bercevitši teos "Freedom for Freedom". Vabaduse allee on "kõigile teada" hotell Radisson Blu juures. Õigeusukirikust üle tee.

Dzirnavu 107 on rookatus! Suvaline maja.

"See on ainult vandalism" Kr. Barona tänaval.

Vandalsim? Barona tänaval.

Juugendit

Juugendi pildistamine on muidugi jama, aga midagi vast ikka edasi annab.

Mis see on? See on akna kohal. Artilerija´tänaval.

Külluslikkus, nii et valus hakkab. Brivibas´e tänaval.
Selles majas oli see valgustite pood, kus naerma hakkasin.

See tagasihoidlik ehitis on hea näide klassikalisest juugendist- korruseti on aknad erinevad.
Artilerijase ja Brivibase nurgal.

Ei mäleta, kas oli see juugendile omane või ühele arhitektile, aga igatahes on siin ka itaalialikke hooneid ja see Brivibase tänava maja võiks olla üks neist- rõdud, sambad, kaared.

Tänaseks küll. Reedel hakkab vaheaeg ja sõidame Türile. Nii nädalaks. 

14. september 2021

 Juba kuu aega Riias olnud! Kraam lahti pakitud, lapsed koolis, lasteaias ja huvitegevuse logistika paigas. See viimane näis eelmisel nädalal küll ilmvõimatu ja juba muutub, aga pms on paigas.

Alustame algusest. Plaan oli selline, et lapsed lähevad kooli 18. august ja meie tuleme Riiga 15ndal. Eiei, sina ära tee plaane, küll kovid selle eest muretseb! Augusti I nädalal saadeti koolist  "Tere tulemast tagasi!" kiri ja mingil kummalisel moel avasin ma küsitluse naasemise kohta. No ja muidugi oli seal kirjas, et vaktsiin on hea ja lapsed alla 12a lastel on sama positsioon, mis vanematel, siis HOWEVER, alla 12 a lapsed peavad olema 10 päeva isolatsioonis. Nojah, nii need poisid siis tulid Raidoga 8ndal augustil siia. Me olime lihtsalt kindlad, et Aadi ei oska suud pidada ja lapsi valetama õpetada pole ilus. ( Kuigi mitte kõik eesti pered ei olnud seda meelt.) Aksel tuli sellepärast, et "Türil on igav, sest mitte ükski sõber ei viitsi õue tulla" ja nii oli Aadil ka julgem. Kuigi ma usun, et ta poleks märganudki, et isa pole -  x-box ja arvuti ju on! Marie veetis nädala Mornas, mina pakkisin ja ei mäletagi enam, mida veel. 

Nädal enne kooli algust saime kirja, et ohoo, teie laps on valitud  student ambassadoriks.  Sõnaga, see tähendab, et päev enne kooli algust saavad kõik uued (pered) kooli ja õpetajatega tutvuda ja õpilased on abis - juhatavad, kuhu vaja; tutvustavad maja jms. Selleks toimus ka koolitus. Aksel oli kolmanda klassi Laurale ekskursioonil tõlgiks. Aga mitte ainult. Igatahes lahe! Isa ja ema olid uhked:) Laps sai ka särgi, mida saab veel aastaid kanda. Kui julgeb:)

Esimene koolipäev oli meeleolukas. Eestlased olid kohal enne teisi. Miks õues mask peab peas olema, ei tea:( Praegu peavad maske kandma vaktsineerimata 12+ inimesed ja nooremad siis, kui klassist välja lähevad, st koridorides. Aksel saab maskist tundides lahti siis, kui enamus klassist on vaktsineeritud. Küsisin siis, et kuidas on? Ta loetles mulle AINULT välismaallasi, kes on vaktineeritud. Kuidas ta teab? Sest kõik teised teevad igal nädalal testi:))  Süsteem on selline, et igal neljapäeval sülitatakse ja reede hilisööl tuleb SMS koodiga, millega saab ligi tõendile e-postis. Esmalt tehti testi reedel, siis selgus, et laborid ei suuda neid kontrollida. Nüüd on kuulda, et isegi üks test nädalas igalt vaktsineerimata õpilaselt Lätis käib laboritele üle jõu. Lahendus- testitakse üle nädala:) No jumala eest! Niikuinii pidi test kolm päeva õige olema:) Vähemasti on nad koolis! Kuigi kool teeb juba ettevalmistusi virtuaalõppele minemiseks - pidime allkirjastama paberi, et vastutame kooli tahvelarvuti eest, kui laps seda laenutama juthub. 

Aadi õpetaja peaks olema see parempoolne ja teine siis õpetajaabi. Ma ei ole neid ilma maskita näinud, ei tea.

Traditsiooniline pilt "põõsaste" ees. 

Pärast koolipäeva kogunesime sõprade juurde ja sealsele pildile sai viis ema ning kümme last. Üks pere oli puudu, muidu olnuks kolm last ja üks ema juures. Seega on nüüd ISLis kuus eesti peret ja 11 last. 

Sigulda Tarzani park

Jaa, käisin poistega laupäeval ronimas. Teate, poisid panid ees minema ja jõudsid seitse rada läbi teha, 8ndale enam ei lubatud, sest kell oli palju - jõudsime sinna alles 17 ajal, park suletakse 20st. Ja ega nende lugu olegi huvitav - Aadil oli esimene tõrge 7ndal rajal. 

Piletisüsteem on selline, et loeb vanus, mitte pikkus. Aadi võinuks minna ainult 1-4 rajale, aga müüja arvas, et nooh, ta võib ju proovida... Aadi arvas, et 8ndale poleks ta läinudki, liiga kõrgel. 

Hoopis toredam see, kuidas mina oma teise seikluspargiga tutvusin. Esiteks on seal turvakarabiin selline, et seda ei saa keset rada lahti teha - paned alguses jooksma ja teises otsas saad lahti. Muidu on kaks karabiini ja neid siis tõstetakse kordamööda. Halb on selle pärast, et kui su järel on kiired, osavad ja kartmatud seitsmeaastased, ei saa nad kaalutlevast keskealisest mööda ja nende püsimatus võib tollele vägagi närviajavalt mõjuda. (Juhtus ainult ühel rajal.) Niisiis, alustasin mina I rada ja muudkui julgustasin ennast, et oi kui tulbi ja oi, kui hirmus, ja sa saad hakkama, ära kiirusta, keskendu. Pärast I rada olin kindel - kõik. Otsisin poisid üles. Olid vist II raja lõpus. Noh, meel rahunes ja mulk lõi välja - maksin ju kaheksa raja eest! Läksin teisele. See oli muretum kui esimene. Otsisin siis jälle poisid üles, kes ütlesid, et tulgu ma aga koos nendega nüüd neljandale:) Ma mõtlesin, et vaatan, kuidas see kolmas rada ka käib - nii- seda oskan, seda oskan, seda oskan, ok, see on võõras, aa, seda läbitakse nii ja kolmandale ma läksin. Seal olid esimesed takistused, kus vaatasin alla, sest vahemaa oli pikk. Kohe oli selge, et alla ei vaata! (rada oli 4-7 m kõrgusel) Ja nii oligi- pikad vahemaad olid kõige hirmsamad- lähed mööda laia linti, kõik ok, aga see ei saa otsa! Siis poeb ebakindlus hinge. Siis hakkab see pikk lint kõikuma (mingi füüsikaseadus ilmselt).. No sai ka kolmas tehtud. Lapsed olid vist kuuendale jõudnud. Hästi, neljandale. Tegin "tutvumisringi" ära ja läksin. Olin üksi, sest kell nii 19 peale ja uusi enam rajale ei lastud. Jessver, ühe takistuse juures tammusin end higiseks- oli alus, mis sõitis kahel trossil. Küsimus oli, kas sinna istuda või seista. Otsustasin istuda. Poisid muidugi ütlesid, et seismine olnuks parem olnud. Aga mu "teine" jalg ei liikunud nii kiiresti, et oleks alusele jõudnud, kui selle platvormilt tõstsin! Ka see sai tehtud. Täitsa lõpp, milline adrenaliinilaks! Polnuks ma roolis, teinud pitsi. Isegi kaks! Ja meeletu liha isu tekkis! MA SAIN HAKKAMA!!! Igal rajal oli 1-2 kaks takistust, mis võttis särgi märjaks ja pulss oli ilmselt sama kõrge kui joostes.

See polnud ainus seiklus sel päeval. Lugu algab juba augustis, kui auto "ütles", et mingi pirniga on midagi. Varemgi olnud. Selle vahetamine on tükk tööd- tuli tuleb ära võtta. Ja sinna see jäi. Juba ühel õhtul tundus mulle, et mul ei ole tulesid. Kui siis Siguldas 20.30 ajal auto käivitasin  ei juhtunud mitte midagi, st tulesid polnud. Saatsin Aksli vaatama- kruttisin erinevaid funktisoone - ei ole! Ainult mingid nõrgad tuled (krt seeda teab, mis nimelised) ja kaugtuled. Lähitulesid pole. Nooh, kui hull see ikka saab olla, mina olen ju nähtav - mingid tuled on. Hakkasime sõitma. Ja mitte s****gi ei näe. Linna vahel oli tänavavalgustus ja kõik ok, aga niikui maanteele keerasin... Olen ülitänulik Lexus CP-6866, kelle sõidukiirus jäi ka kiirteel 80 juurde ja ma sain selle piduritulede kumas sõita. Muidugi sadas ka vihma. Korra see Lexus kiirendas, ja siis oli mul küll õudne, sest kui gaasi andsin, ei näinud enam teepeenart. Ja nii ma siis sealt ohutuledega tulin:) Iga kahe kilomeetri tagant küsisin Akslilt, et mitu kilomeetrit koduni, siis väike tehe x-10 ja olemegi Riia turvalise tänavalgustuse rüpes. Ei iial enam, palun! Kirusin ka kitsisid lätlasi - miks neil ei ole kiirtee valgustatud nagu Eestis? Raido kõhkles, kas ikka on. Kuidas siis on, Tartu-Tallinn tee kasutajad? Kas valgustus on kogu neljarajalise ulatuses või ainult viaduktidel? Igatahes ei saa seal kunagi kaugtuledega sõita, sest koguaeg on keegi kusagil ees. 

Riia portselan

Teate, et see on pop? Mina ei teadnud, aga sõbranna Pille ema on oma lemmikute otsingul ja Pille ütles, et ta tahab siiakanti ühte "paradiisi poodi" tulla. Ja et kas ma viitsin kaltsukates ringi vaadata. Kahe kaltsukaga oli selge, et neis on ainult väljamaa kaupa. Täna käisin siis "tõotatud maal" Baložis, kodust u 12 km, sõltuvalt liiklusest 15-30 minutit. Olin valmis MILLEKSKI SUUREKS, aga mitte selleks, et pood avatakse 12st! Olin 10.30 kohal. 

Linnas pole suurt midagi. See asutati 1947 seoses turbakaevandusega. Peatänava - Rigas- ääres olid renoveeritud Stalini-majad- sammastega, korralike seintega, teate ju küll. Keskväljakul (ring kaardil) oli Lätile traditsiooniliselt purskaev. 

See kujutas linna vappi, kui see veel iseseisev oli, nüüd on osake Kekava vallast.

Purskkaev on kooli ja kultuurimaja ees Skoalas tänaval.

Titurga järv oli ka.

 

Ja kirik:

Kui pood (Rigas 14, II korrus, I korrusel on  Mego toidupood, see on kaardil ka näha) avati, siis olin VÄGA pettunud - seda tüüpi kaltsukas nagu Türil Kaare tänaval - ole ainult mees ja kaevu. Olgu, puhtam, pärast ei tahtnud ennast üleni pesta. Nõusid oli kolm riiulit, neist üks Riia portselaniga. Tegin pilte ja saatsin sõbrannale. Otsitavat dekoori silma ei jäänud, aga kui ikkagi on huvi ja aega, siis on seal ilmselt mitu tundi tööd, et kõik kastid ja virnad läbi lapata. Sorteeritud ei olnud küll midagi. Hinnad olid ok - 1,5-4 euri taldrikud, tassid, vaagnad. Tõsi, mul tekkis huvi, AGA need on ju käsipestavad! Peab mõtlema. Jälle peab tõdema- ära viska midagi ära- oota (50) aastat, aja see läheb hinda. Nüüd kiiresti vanemate-vanavanemate kappe revideerima!

Kas midagi tuli tuttav ette? Jaa, ämmal on midagi ja emal on midagi ja tädil:) 

Tänaseks kõik, kell juba neli läbi, varsti pere kodus. Ehk homme jälle!