7. mai 2021

Reedeeeee!!! Muidugi on taas sajune päev. Aadi sai vihmakindlalt sisse pakitud, kuum kakao kaasa ja läks. 

Mõtlesin, et teen täna isikliku postituse. Alustuseks.

Isikli asi nr üks.

Oli september ja olime NATO-naistega sünnipäeval, kui üks küsis, et kes temaga dieeti pidama hakkab. Selgus, et tehakse orgut ja fitlapi ja mõnel pole vahet, mida ta sööb, ikka peab kaks korda vaatama, et pihta saada:) Niisiis jäimegi üle mina ja küsija. Olgu. Valisime Fitlapi. Alguses oli väga tore - ei pea mõtlema, mida süüa teha! KOHE oli selge, et lapsed ube jm jama ei söö. Õige pea oli selge, et nii palju süüa teha ja süüa ei jaksa keegi:) Toidu kaalumise ja rasvasisladuse jälgimisega ma ei tegelenud. Ainus asi, mis sai korralikult tehtud, oli enda kaalumine. Ohh... lubatud 60 kilo jõuludeks ei saabunud😆 Ega ka järgmisteks kuupäevadeks😆😆 Ja ikkagi on hea teada, et telefonis on üle 600 retsepti, mis TEISI salendavad😆😆😆 Kes Fitlapiga kokku pole puutunud, siis teadke, et mingeid imetoiduaineid, mida saab  täiskuuneljapäevaööl neljateeristis tilga vere vastu, seal pole. Täiesti tavalised toidud, nt kapsahautis, praekartul, ohtralt rohelist. Märkasin küll seda, et suhkrut ja nisujahu ekstra lisada ei paluta, aga täielikku välistamist ka pole - nt leivas on ju mõlemad olemas. Ja sepikus. Seega tegelikult täiesti hea kava. Soovitan😇 Mina ikka ka jätkan...

Isiklik asi number kaks

Kui Marie pikkadeks päevadeks lasteaeda jäi, hakkasin koos Janaga kord nädalas kepikõndima. Ikka nii, et higi väljas. Pärast kepitamist toimus kudumistund. Tema koob haapsalu salle! Usukumatu, aga sellisest peenikesest lõngast ON võimalik kududa nii, et see ei lähegi katki! Kes kududa oskab, see saab kenasti toime. Kasuks tuleb arvutamisoskus, sest äärepitsi arvutamine võtab oma aja, ja kannatlikkus. Esimeseks tegin õlelille mustriga salli Mariele. 

Nagu näha, valisin rikkaliku mustri. Ilus ju! Ja nagu näha, siis pitsi arvutamine läks nagu läks. Kuigi hiljem sain aru, et asi oli pitsi külge õmblemises. Ei, see ei pidanud kõiki ääri ära katma, ainult pool salli! Traditsiooniliselt kooti salli pits kahes osas, et liiga palju silmi varrastel poleks. 

Sel ajal, kui seda salli kudusin, ütles sõbranna, et ootab titte. Nii, järgmiseks koon titele haapsalu räti! See erineb sallist kuju ja mustri poolest - on ruudu kujuline ja ..no on erinevusi. Titt pidi sündima aprilli algul, räti kudumiseni jõudsin juba märtsis. Seekord valisin mustri, mille kohta ühes raamatus öeldi "vilunud kudujad nii lihtsat mustrit ei koo":) Rombikiri (nr 4). Ei tulnud sellest rätti ega salli. Sai haapsalu salli tehnikas ese, tekike. Ühe rea kudumisele kulus u 6 minutit, pitsi ühele reale u tund. Ridu oli u 470, pitsi ridu 11. Valmis tekikese mõõdud said ligikaudu  66*113cm. Kudusin peaaegu kogu aeg, kui istusin:) 

Siin on pitsi arvutvutamine. Kusjuures - lõpuks selgus, et ainult 10 silma jäi üle. See võis ka kudumisviga olla!! Kuigi ma praegu ei leia, kus see kirjas on, sain 1062 silma, sõbranna arvutas ka enam-vähem sama palju. Raido naerab alati mu kudumise arvutusi, sest alati on midagi, "mis on iseenesest mõistetav". Niisiis, kui sinu tütar ütleb, et ta ei vaja matemaatikat, võid talle rahulikult öelda, et kudumisel läheb vaja. Ja siis selgita talle, mis asi on kudumine.

Siin on 1062 silma varrastele saadud. Ausõna, ma ei uskunud, et selle kunagi valmis saan. Kummidega on märgitud mustrikorrad. See oli Jana õpetus, et siis, kui midagi sassi läheb, leiab vea kergemini üles. 

 

Valmis! Ilus ju!Hea jaaniõhtul peale visata:) Meister leiab ohtralt oskuslikult peidetud kudumisvigu.  Tekk on juba ka pisi-preilini jõudnud.

Kuna salli kudumine on väga aeganõudev töö, siis niisama ei viitsi küll teha, aga näpud sügelevad Seega, kui soovid haapsalu salli,  sul pole vahet, millal valmis saab ja kui palju kudumisvigu sees on, siis avalda kommentaarides soovi:) 

Isiklik asi number kolm

Enne pulmi hakkasin jooksmas käima. Viimati tegin sporti keskas. Niisiis, mis sa arvad, millega see lõpes, kui esimsel korral 1,2 ja nädala pärast 5 km jooksin? Ma suutsin joosta 5 km järjest, jaa! Muidugi - põlved hakaksid valutama. Õnneks paranesid pulmadeks ära😆 Nüüd, jaanuaris, hakkasin uuesti. Seekord olin targem - võtsin äpi appi - Start Running, no ei saa mööda panna! Viisin Marie lasteaeda ja läksin jooksma- kõndima. Jõudsin selleks ajaks koju, kui Aadil online tund läbi sai. Kaks nädalat ja põlved valutasid. Tegin pausi ja jätkasin. Kaks nädalat ja sama jama. Hakkasin uurima, soovitati jalanõusid vahetada. Ja arstile. Praegu? St veebruaris? Kõik poed kinni. No jätsin pausi ja jätkasin. KUi esimene treeningpäev lubas korraga k´joosta 1 minuti (siis kõndida ja korrata), siis viimati jooksin suisa 10 min järjest. Ja ikka hakkasid põlved valutama. Nüüd on korralikud isejooksvad papud olemas, aga paus on sees, sest kui sa päeval Sirliga 13 km jalutad (nagu eile juhtus, see pole tavapärane), siis nagu ei jaksa joosta. Ega ole vist tark ka. Mõtet pole maha matnud. Kõik on ju aja planeerimise küsimus.

Olen otsinud ka gruppe, kellega sporti teha. FB pakkus funktsionaalset fitnessi. Jaa, hea oli, aga jälle see aja planeerimine! Igatahes olen suutnud poistele sinna ajad planeerida.  

Kuulun rahvusvaheliste naiste klubisse ja meie leedu sõbrad pakkusid märtsi lõpus kord nädalas treeningut. Issand! Olin koos jooksmisega kasutanud ka äppi, mis lubas.. ma ei teagi enam, kilosid kaotada või kõhulihaseid... no mingi treeningkava, mis tundus väga raske, aga kui esimest korda selle "leedu tädiga" zoomis trenni tegin siis ahastasin mõttes, et "tahan oma äppi tagasi"😅 Elus treeneriga on ikka palju toredam. Ta oskab motiveerida:"Ma tean, teie keha hakkas nüüd värisema, ta võitleb ebamugavustundega, aga ainult 20 sekundit on veel jäänud!" või "Ma tean, et te vihkate mind praegu, ma vihkan iseennast ka!" või "Teie suve-jalad tänavad!" Viimane kord, kui jälle sportisin, oli Raido kodus ja olin pärast mingit pingutust lapiti maas, kui ta ukse vahelt irvitas, et "Kas suve-jalad saadavad telegrammi?" Ma olen väga rahul, sest iga korraga olen ikkagi vastupidavam (13 km jalutada, kujutad sa seda ette!!) ja tundub, et liigutamine on Fitlapist tõhusam. Ei, 60 kilo ei paista veel, sest rasv asendub lihastega😂 

Sellised isiklikud paljastused siis. Nüüd midagi traditsioonilisemat ka.

Vakarbuļļu pludmale ja Piejūras dabas parks

Need kohad - Õhtupulli rand ja Mereääre looduskaitse ala, asuvad kõrvuti Riia linnas:

Ausalt öeldes, suhtun ma sellesse aja ja kauguse määratlusse küll väga skeptiliselt. Aga mine sa tea,  käisime kahel erineval päeval ja autoga on vahemaad  petlikud. Kodust sõitsime sinna u 40 minutit, randa siis. Sama aeg, mis Jurmalsse!

 Vikipeedia andmeil on tegu ainsa Riia rannaga, mis võib uhkeldada sinise lipuga. Kui avad 1001beach, siis saab teada, et  "There are few sunny days in a year, and the rest of the time the sky is overcast, often it rains."  Ei kõla küll kutsuvalt. Ega seal midagi olegi, rand nagu rand ikka. Teed on sealkandis nirud, parkla oli korralik, aga "paaril päikselisel päeval" kindlasti liiga väike. Erinevate veebilehtede piltidelt on näha, et suveks viiakse sinna ka ronimisasju, võrke, avatakse kohvik. Meie käisime novembris ja peamised atraktsioonid - Läänemeri ja rand, olid olemas.

Kohalike ilmaoludega harjunud inimesehakatis tuvastas "päikselise päeva" ja kasutas hetke.

Mereääre looduskaitseala võeti kaitse alla 1962. Tegu on muidugi ka Natura 2000 alaga, vääriselupaik kõrrelistele ja lindudele.

Vaatamata ohtratele keeldudele, oli see koht jaanuaris vägagi populaarne. Teeraja äärde oli  tetrapakenditest linnusöögimaju riputatud ja näha oli, et neid täidetakse ka pärast riputamist. Mis seal imestada, looduspark asub korterelamute taga, kindlasti on nii mõnelegi (pensionärile) igapäevane jalutuskoht.

Oleme teel (linnu)vaatlustorni. 

Vaatame tornist kaitseala poole ....

...ja asumi- Daugavgriva- poole. Üsna imelik oli keerata korruselamute vahele, et minna looduskaitsealale...aga Waze ei valeta:) Parkla on, kui piisavalt vara jõuda, on ka (tasuta) parkimiskohti:) Muide, kui vaadata paremale, siis paistab sealt karjamaa! Nägime veiseid, neid, kel karvad maani.

Kui kõrrelisi pole, aga on lund.

Oh üllatust- Mereääre looduskaitseala viib mereni.

Ringrada on täisti paraja pikkusega, et kolmene selle suurem vingumiseta läbiks. Kui natukene kelgul ka vedeleda saab.

Uzvaraz park - Võidu park

Panen siia ka meie viimase "tursti tegemise". Uzvars´e pargist on juba juttu olnud - käisime seal suusatamas. Nüüd nägin videot, et Riias on jaapani kirsid õide puhkenud. Muidugi läksime imetlema. Ja tõesti, tõesti - olid kirsid, olid õied, olid (ilu)pildistajad, oli maalija.

Uzvaras´e park asub "mitmel pool teed". 

Pompöösne monument II maailmasõjale.

"See puu"

Jälle leidsind nad koha, kuhu märgid peale teha! Miks eestlased end kaitsemärkidega ei ümbritse???

Siin on näha järjekordset installatsiooni. Pargis oli mitmeid triumfikaari, mida ma loodan selle kuu jooksul lähemalt uurima jõuda. 

Kirsse ei oli palju. Türil on tehisjärve äär nendega palistatud, küll aga on siinsed istutatud nii, et võrad saavad kokku ja ongi tunne, nagu Jaapanis. Ei, ma pole käinud, aga olen näinud videosid, kuidas inimesed kõnnivad kirsiõite all ja siin on see täielikult tehtav.


Aitäh! Kirjutame-loeme jälle, kui mitte varem, siis järgmisel reedel. (Sest Aadi on jälle koolis!!!)

Aa, üks asi veel. Teisipäeval oli riigipüha ja mingi tava või seadus, mida kõik kohalikud teavad, annab ka esmaspäeva vabaks. Ei ole mõtet kadestada- homme, st pühale järgneval laupäeval on kõik tööl:)

30. aprill 2021

Kuu läind nigu niuhti! Aprilli alguses käisin üksi Eestis. Oli vaja rehve vahetada ja nipet-näpet veel. Põikasin ka Morna ja Laeva ning mul käis mitmeid külalisi. Mõnus puhkus enne Raido kahenädalast õppust, millest ta poole oli "päriselt" ära. 

Vahepeal on Eesti koroona põhimõtteliselt kontrolli alla saanud - olukord olla samasugune kui detsembris. Siin on ikka jama. Numbrid jälle tõusevad - isegi 900 uut juhtu päevas. Eriolukord lõpes aprilli alguses. Avati poed, millel on eraldi sissepääs tänavale ja/või kindel arv ruutmeetreid, kuulsin midagi 7000. Dechlaton avas näiteks avariiväljapääsu:) Kolmel nädalavahetusel on lubatud kaubanduskeskuste parklatesse telke üles  panna. Olen näinud Sportlandi, SportsDirecti, mõningate riidepoodide telke. Telgid on lähestikku, ostlejate järjekorrad põimuvad, "tõotatud maal" on  kaubavalik kasin ja teenindajad jooksevad "päris" poe vahet - kuidagi ei tundu turvalisem kui "päris poes". 

KOOLIELUKENE

 Algklassid (vist ka lõpuklassid) on lubatud kooli, kui kool asub "ohutus" omavalitsuses, muidu võivad käia 10-kaupa öues õppimas. International School of Latvia on lahendanud olukorra nii: neil on kooliõuel neli telki (lauad, toolid, kapid, küttekehad jne sees). Esimese klassi lapsed on kogu aeg koolis käinud (5 punkti, direktor!) ja käivad edasi, nemad on siis koolimajas koos lasteaiaga. 2.,3., 4., 5. klasside lapsed käivad koolis nädalas korra, Aadi päev on reede, koolibuss viib ja toob, süüa antakse kah. Eelmisel reedel oli esimene kord ja ta kurtis, et liiga palju pidi õues olema. Õhtul jäi üheksa ajal täies rõivis magama:) Ega see pole naljaasi, kui oled NELI kuud kodus olnud ja siis kohe täispikk koolipäev õppetundide jm. Neli telki, mäletad, aga kaks klassi korraga - jaa, koos tohib olla 10 õpilast. Siin on jälle jaburus - telgis peavad nad maski kandma, aga vahetunnis õues joostes mitte... Neljapäevane üks kodune ülesanne on koti pakkimine, õpetaja on teinud nimekirja, kuhu saab "linnukesi" märkida. Täna sajab päev läbi vihma, lapse koolikott on täis vahetusriideid, lisaks soe kakao termosega ja vahetusjalanõud telki:)  Muide, mitte kõik vanemad ei luba lapsi kooli - tean ühte, kellele ei sobi, et laps peab terve päeva maskis olema. 

Niisiis, Aadi käib kord nädalas koolis, põhikooli omadele võimaldatakse sotsialiseerumist kolmapäeviti (kui on konsultatsioonide ja silmade puhakmise päev) kaks tundi korraga ja ikka kümnestes gruppides. Aksli grupi aeg on 13-15, lapse transportimine on vanema mure (RÕÕM!!!). Nemad on mänginud sportmänge ja niisama juttu ajanud.  Eelmisel nädalal oli Aksli grupis 3, sel nädalal 6 last, sotsiliseerumine pole kohustuslik. Aksli sõnul annab selline kokkusaamine motivatsiooni juurde. Tal tekkisid aprilli alguses õppevõlad. Pärast kolmandat nulli (esitamata töö märge) küsisin õpetajatelt (mate&teadus, ühiskond&inglise keel), et kas nad on ka märganud, et Aksel ei lõpeta töid, ei saa aru, mida tegema peab. Nad olid. Muidugi selgus, et oleme liiga leebed vanemad, sest nad soovitasid sama, millega olime poissi juba kordi ähvardanud - me paneme su elutuppa istuma! No ema leebus - lapse toa uks olgu irvakil, et saan igal ajal märkamatult sisse kiigata. Mis seal ikka- esimsel päeval oli ta iga kiikamise ajal youtube´is:) Küll aga kirjutas mate õps juba esimse päeva lõpus, et Aksel oli palju keskendunum ja jõudis töö valmis. Pärast esimest päeva on kiikamiste ajal alati zoom lahti olnud:) Ei ole lihtne istuda tunnis, kui "kõik on selge" ja oodata "õpetaja järel, kes muudkui seletab":) 

Kokkuvõtvalt on kool koostanud väga põhjaliku seaduskuuleka logistilise kava. Kui vaadata numberid 100 000 elaniku kohta, siis kooli vist tõesti ei saa - kui aprilli alguses oli kooli omavalitsuses, Pinkis, number 279 (priius saabub 200), siis eilne number oli 350... MIDA SIIN VALESTI TEHAKSE?????? See ei ole õiglane!

9&13

Jaa- sünnipäevade kuu:) Nii kaks nädalat enne pidupäeva uurisin kutsutavate vanematelt, et kas nad on nõus pargis kokku saama. Minu ja laste ülisuureks rõõmuks olid kõik valmis! Niisiis pidasimegi kolm pidu Lucavsala mänguväljakul. Ilmad olid aprillised - kõige kehvem oli siis, kui kokku sai kuus eesti pere - tuul oli vingevinge:) Lastel oli soe, sest nad jooksid ringi, naised oststid kohvi (saad aru - mänguväljaku kohivautomaadi kohv on 1,5€, aga meie tänava ääres suurehituse tarbeks püstitatud (avalikus) automaadis 80 senti!) ja mehed jalutasid RigaPlazasse ja toid Riga Palsamit:)

Tegu oli pinteresti-pikniku koroona-aja pidudega. Et siis ideid, kuidas toitu kontaktivabalt serveerida, sain Pinterestist. (Kadri, mõeldes sulle!)

Aksli klassikaaslaste take-away sisaldas pirne (mida lapsed ei söönud), vett (mida väga palju ei läinud, sest ilm oli jahe), saiakesi (tegin kaneelirulle ja viineripirukaid, see ei olnud hea idee - gaasiahi sucks,  rohelised kotid sain Flying Tiger´ist), mingit prõksuvat kommi (Fling Tigerist, kõigile maitses) no ja juurikaid (maitses üsna hästi). Sellest seltskonnast jäi üsna palju toitu alles ja vist ainult üks poiss võttis oma koti kaasa.

Kutsud pidusse viis sõpra, üks tuleb kolme -õe-vennaga:) vanemad niikuinii:) Igatahes ütles see ema, et ta võtab oma lastele toidu kaasa ja võtiski, aga muidugi oli mul ka neile pakid tehtud:) Kõik olid rahul.

Pruunide kottide leidimine oli väljakutse - pudi-padi poed on ju kinni... Leidsin raamatupoest:)

Järgmiseks peoks - eestlastega - valmistusime põhjalikumalt! Näiteks degusteerisime kuue pagariäri lihapirukaid:) Minu suureks rõõmuks hindasid poisid parimaks läheima ja odavaima pagari - Martina Bekerja. Toidukotti on lisandunud juustupulgad, Actimeli joogid (ootavad koos veega autos) ja küpsisetort! Viimased tegime kohe eraldi karpidesse, igale kaks tükki:) Ühelgi eestlasel ei tekkinud mõtet, et jätakse toidukoti maha:) Kontrast eelmise peoga oli nii lahe.

Aadi klassikaaslaste sünnipäevaks tegime samasugused kotid, emad olid väga imestunud et nii "külluslikud" pakid. Ohh, mis te nüüd:) Kuna eestlaste peol oli väga kehv ilm ja kõnealune oleng toimus järgmisel päeval ning ilmateade lubas vihma, arutasin asja tulijatega. Kõikil oli suva. Panin siis südamele, et oldagu soojalt riides. Üks ema (vist ameeriklane..igatahes väga rahvusvahelise taustaga, on elanud Kongos ja Aseirbadžaanis jm) tuli, pani suusapüksid jalga ja tõmbas läkiläki pähe, võttis termose välja ja nautis ilma ning seltskonda. Kui nii kahe - kahe poole tunni möödudes teatas teine ameeriklane oma poistekambale (kolm!!), et tuleb minna, tal on külm, ütles venelanna, et tema poiss luges kodus sõnad peale "Vaata, et sa soojalt riidesse paned! Sa ei tohi mulle öelda, et me peame koju minema, sest sul on külm!" 

Muuhulgas ehitasid poisid vulkaani. 

BASEBALLLLLL

Eestlaste esimene kogemus ameerika pesapalliga on Lätis - maailm jääb aina väiksemaks:) Just- Aadi klassi ameeriklased (saatakonna inimesed vist), hakkasid juba eelmisel kevadel trenni tegema, võistlesid isegi leedukatega ja said "kotti". Eestlastega mäng jäi ära, sest covid mängis oma mängu. Nüüd alustati trennidega uuesti. Kujutate ette - Riia linnas on pesapalliväljak!  Näed, jah?!!

Väljakule saab praegu läbi kõrgkooli nurgataguste, sest TSI Spordi keskuse juures oleva parkla värav on tänavu lukus, mullu oli olnud lahti.

Treenivad lapsevanemad, sest KÕIK ameerikalsed oskavad ju pesapalli! Neil on varustust kõigiga jagada ja isegi palli viskamise masin, nagu tennises noh! Küsisin, et kui nad resiivad, kas siis üks auto on pesapalli varustuset täis. Noogutati.

Aadil pidi olema väga hea püüdmise ja löömise käsi. Ma teises trennis kaasas ei käinud, aga öeldi, et ta sai väga hästi pallile kurikaga pihta. Esimeses trennis ma küll midagi erilist ei märganud. Siiski, tabas tõesti paremini kui Aksel.

Aksel kurtis, et trenn ei väsitanud ära, sest jooksma ei pidanud kuigi palju.

Esimene kord oli nii palju lapsi koos - ligi 20, teisel korral oli juba vähem. 

Kuna pesaplli trenni tee on lihtne ja kesklinnast -liikluskeerisest eemale, siis teisel korral käsid poisid rattaga. Jaa, kahe nädalaga sain Marketplacest poistele ja endale jalgrattad ning Asklile rulluisud ka. Ostutehinguid tegin google translation´iga läti ja vene keeles. Kõige kehvemalt läks minu rattaga, sest teisel päeval oli sel rehv tühi ja ratas on praegu paranduses. On olemas ka rattatool, ootan juba rattasõite Mariega kaugemale! Kuhu? Ei tea veel!

Kevadine auto pagasnik näeb välja selline:

PIDUPÄEV

Teisipäeval, 4. mail, on Läti taasiseseisvumispäev. Selleks puhuks on jälle lipud välja veetud. Ma ei viitsinud üle tee minna, et autovabapilti teha. Need lipualused meeldivad mulle nii väga - pilt, kui lipud lehvivad, on lihtsalt ülev. Neid on linnas mitmeid. Kui aluseid esimsel aastal nägin, oli mul ainult üks küsimus - kus neid  hoiustatakse (kord huvijuht, eluaeg huvijuht). Sel aastal mõtlesin välja, et ilmselt käib see alus juppideks.  See lipula on meie tänaval.

Pidupäev on teisipäev, aga ka esmaspäev on töörahval vaba. Olla mingi seadus, et nii on. Lasteaiast pole ühtegi kirja (täna on reede) tulnud, esmaspäeval on aed kinni. Täna küsisin ja öeldi, jaa, kinni. 

SELTSIELU...

... elavnes aprilli algul, kui Raido põrkas tänaval kokku tuttava kaitseväelasega. Tema pere tuli märtsis ja elavad nad meist 500 m kaugusel! Neil on kaks tüdrukut - täpselt sama vanad kui Aksel ja Aadi ja mõlemad väga aktiivsed. Aadi käib Lauraga tõuksipargis ja Aksel Signega rullimas. Nooremad on muidugi kordades aktiivsemad.  Sirli on aktiivne kõndija ja nii on ka mul põhjust end rohkem liigutada. 6 km korraga on miinimum:) Toimuvad ka traditsioonilised veini- reeded:) Parematel päevadel läheb Aadi hommikul Lauraga parki ja laekub õhtul helistamise peale:) Päevad on kohe palju päikselisemad.

Aitäh! Järgmise reedeni?!

31. märts 2021

 Jõuad sammu pidada? Mina juba ei jõua, aga nii paljut tahaks jagada ja ennem kirja panna, kui faktid meelest läevad. Võtan pildikaustad ette ja hakkan neidpidi tulema. Üks retk korraga. Täna läheme Cena turbarabasse (Cenas tīreļa purva taka) Kodust autoga u 40 minutit sõitu Jurmala suunal, aga mitte Jurmalasse. 

Kuna tegu on  Riia Metsa matkakohaga, siis on kõik kenasti viidatud. 

Sattusime sinna  nädalavahetusel, kui kaubanduskeskused olid esimest korda kinni. Meie jõudes oli parkla (vist 16 kohta) juba täis, tagasi tulles oli tunne, et oleme teel Nigula juurde (mäletad seda filmi Keskea rõõmud, kus Kark ajab Ulfsakit hanguga taga. Või vastupidi... Hang ajab Karku Ulfsakiga taga?) - teeääred olid autosid täis. Oleme seda varemgi märganud, et  jõuda nii 10-11 ajal on hea, siis on  parkimistingimused veel täitsa inimlikud. Jaa, ma jäängi iga koha puhul parkimisest rääkima, sest see on üsna oluline, kui esimest korda kuhugi minna. Tasuta parkimine:)

Tegelikult on siin üks teeharu veel, ka see oli, nii kaugele kui silma ulatus, täis.

Kukk pakib tibusid autosse:)

Kõik olid kohal. Rajal on kaks vaatetorni. See on raja alguses.

Nagu näha, on tegu toimiva turbakaevandusega. Rajal on mitmeid infotahvleid, kus nii kavanduse ajaloo, kaasaja kui turba kohta üldiselt pilte ja juttu. Kõik kenasti inglise keeles.

Ringraja pikkuseks on  märgitud 6,3 km, aga minu Caynax Sports Tracker mõõtis julgelt üle 8 kilomeetri.  Ühele vudivale kahesele oli seda selgelt üle jõu.

(Nähh, nüüd tõrgub pildile allkirja panemise funktsioon. Kirjutan siis pildi ette.)

Kogu rada on laudteega kaetud. Nagu ütlesin, oli meie jõudes külastajaid vähe. Tagasiteel ei saanud peaaegu et liikudagi, sest inimvool koerte, titevankrite, vudiratase ja vist isegi ühe ratastooliga oli lõpematu. 

Rajal on ka istumiskohad. Üks, lauaga, kohe raja laguses, teine lauaga keskel torni juures ja siin-seal veel.

Mis kuus käisime? Vaadake Raidot:)

 Tornist avaneb selline vaade:

Pool ringi kulgeb ... puude ja laugaste- älveste vahel. Teine pool on ääristatud imeliste järvedega. Neid on väga palju!Ja imeilusad nagu rabajärved ja - loodus ikka.

Tundub, et ujumine on lubatud ja oodatud.

 

Saigi see matk läbi. Kui jäi väheks ja tahaks ikka oma silmaga kaeda ja jalaga astuda, siis lase käia (kutsu mind ka kaasa).

30. märts 2021

 

Eelmisel aastal lund polnud. Kui tänavu maha tuli, oli nõutus suur - KUS ON KELGUMÄED? Õnneks ei olnud meil küsimust KUS ON KELGUD, sest olin  need targu Türlt kaasa võtnud. Ausalt öeldes ei olnud küll usku, et siin ka lund tuleb, mis sest, et Eestis oli juba paks lumi maas. Aga näe, läks õnneks. 

Kelgumäed

Jaanuari alguses olime 10 päeva eneseisolatsioonis, st võisime õues käia, aga inimestega mitte kokku puutuda. Päris esimse liu lasid lapsed Lucavsala teetammil:) 

Üleval on näha bussipeatust. See asub tegelikult samal tänaval, kus meie elame, aga nimetus on teine. Igatehes on see peatus sillal, mis viib üle  Daugava.

Ühel õhtusel jalutuskäigul sattusime Raidoga täiesti juhuslikult kelgumäele! Vanale heale Grīziņkalnsile Selles mõttes "vanale heale", et see oli esimene mänguväljaku, kus siin käisime. Kodust nõksa üle kilomeetri, aga kuna seal on ainult pisikeste laste mänguväljak, siis mängima sinna pole enam läinud. Tol õhtul lund nagu väga polnud, aga rahvast oli murdu. Rohkema lume saabudes rahvaarv ei vähenenud. Parkimine oli võimalik ja tasuta. Kuna käimas oli siiski koorona aega, patrullisid kelgumäel (pargis) korrapäraselt politseinikud. Kuna meil polnud veel rahva seas viibimise õigust, oli natuke ärev tunne. 

Hommikuti 10 ajal ei olnud kuigi palju kelgutajaid. Nagu näha, on olemas äärmiselt olulised 

hea kelgumäe atribuudid - puud:) Siin mäe poolele olid ka "hüpekad" ja poisid eelistasid muidugi siin olla. Paremas nurgas on aed - see on koerte mänguväljak, mille võrku tekkis ühel hetkel auk, kust sai läbi sõita:)

Püüdsin pildistada nõlva laiust, aga ei õnnestunud, sest mägi "keerab". 

Seda kutsume "väikeste mäeks", puud tulevad alles päris alumises osas, kuhu siiski hea hooga jõuab. Siin prkatiseeriti,  tegime seda ka ise, stiili "ema lükkab lapse mäe otsast alla ja isa püüab". Muidu hea plaan, aga nagu kõik teavad, siis kelgud keeravad sõidu ajal. Õnnetusi siiski ei näinud. No sellisid, mis nutuga oleksid lõpenud. 


Sõprade kodu lähedal on Dzegužkalns (Käomägi), meilt on sinna autoga nii 15 minutit. Igatahes on tegu väga mitmkülgse mäe(stiku)ga. Parkimine on enam-vähem võimalik ja tasuta. Seal on tegelikult kaks mäge - kahel pool Buļļu tänavat. Meie eelistasime olla pargis, st linna poolt tulles paremat kätt. Seal on ka ronila ja vabaõhu lava.

Liug tuleb pikk, see on selge. Allpool on ka "hüpekaid". Pildil on esiplaanil ...kas meie ütleme selle kohta "saan"? Igatahes oli sedatüüpi kõrgeid kelke siin palju ja need tundusid väga ohtlikd ja täiesti juhitamatud olema. Ju polnud suletud kaubandusest muud saada. 

Mis riik on Läti? Bobi!!!! Siin on looduslik bobirada. See lõpeb sama järsu ülessõiduga, aga ju peab nii olema:)

Aksel stardib. Sellelt mäelt sai hea hoo ja seda vürtsitasid, nagu näha, üsna sügavad hüpekad. Poisid mõned korrad lasid, aga siis eelistasid sabakondihuvides laugemat mäge.

Nunnumeetri klõps ikka ka:) Marie - Helenel on müts, mida ka mina kandsin. Hea, et ikka külma tuli. Marie tahtis üksi alla sõita, aga Grizinkalns´il me seda väga ei lubanud. Kõik said koos Mariega liugu lasta, kõige enam isa.

Küsisin ka lasteaiarühma vanematelt, kuhu kelgutama minna. Soovitati vanalinna, st kanali äärde. No see oli ikka väga mustaks sõidetud ja ..hädapärast käinuks kah. Veel teati, et Jugla metsades on mäekesi. Neid me vaatama ei läinud. Küll aga nägime ära Mežaparks´i (seal loomaaia lähedal) künkad. Pärast kahte väga head liumäge ei tundunud need üldse kelgutatavad olevat. 

Lumelaua koolitus

Aadi nuias endale lumelauda. Kas te teate, kui palju need maksavad??? Otsustasin, et esmalt läheme õppima ja siis selgub, kas ostame.  Esmalt uurisin boards.lv-st, kus olime Aadi tõuksi käinud parandamas, et ega nad varustust laenuta. Nad ei laenutanud, aga soovitasid liituda FB grupiga "Snowborda tirgus", mida ma ka tegin ja minust sai kohe aktiivne postitaja. Minu suureks rõõmuks vastati kiiresti ja asjalikult. Sain teada vähemalt kolm kohta, kus varustust laenutatakse ja hooldatakse, aga ka seda, et suusakeskustes on varustus olemas. Siis tabas mind šokk - kas sa tead, kui VÕIMATU on suusamäele aega saada, veel instruktoriga??? No tehes ohtralt vigu (mille hulka kuulus ka ühe populaarseima ja Riiale lähima mäe -Riekstukalns (Pähklimägi)- piletite maha ärimine ) sain väga targaks! Võtsin googli lahti ja hakaksin lähemaid mägesid otsima. Ja helistama. Ja nad ei vasta telefonile ju! Järgmine lähim suusamäe koht on Siguldas,  ei olnud sobivat aega, küll aga sain Ozolkalnsil (Tammemägi) Cesise külje jaatava vastuse. See läks superhästi - teisipäeval bookisin reedeks lumelauatunni. (Poistel oli mingil põhjusel poolik päev.) Sõitsime sinna 1,5 tundi, jäime hiljaks (sest meie autovärv ei töötanud ja teeremont oli (ja tegelikult hakkasime ka hiljem minema)), aga Peters ootas meid:) No koha peal oli veel peata jooksmist ja õige "augu" otsimist, aga sai tehtud ja Peters ikka ootas meid:) See lumelauaga sõitmine on vaadata palju kergem! Mu reied keeldusid üle 10 meetri tööd tegemast, siis oli vaja jälle istuda. Poisid olid muidugi osavamad ja Aadi nõudis, et millal trikke hakatakse tegema:)  Suvel tuleb tagasi minna, sest suusaraja kõrval on seiklusrada.

Mäesuusa rada olla Läti kõige pikim või järseim, kuskilt lugesin, aga kontrollida ei viitsi.

Meie olime harjutusmäel. Tund on läbi ja Aadi täitsa "kutu".

Mulle meeldis ja kindlasti otsin edaspidigi võimalust lumelauatada.

Mäesuusa koolitus

Suusavaheajaks õnnestus bronnida mäesuusakoolitus Siguldasse Pilsetas Trasele, u tund sõitu kodust. Ka selle mäe kõrval on (kuulus) seikluspark. Meie koolitaja oli Lasma, minust vanem ja äärmiselt kena naisterahvas. Ta oli väga üllatunud, et me pole varem mäesuusatanud, küsis kohe korduvalt üle, viimaks küsis, ega ma ole varem sporti teinud, kuuldes, et olen, noogutas rahulolevalt.. Käisime tema juures ka teises tunnis, kus saime harjutusmäelt ja  "pitsa" ning "ussi" sõitmisest keskmisele mäele "ussi" sõitma. Taaskord väga tore tegevus ja kindlasti teen seda veel. 

Selja taga paremal, metsatuka servas, on keskmine mägi. Meie mäekest ei paista.

"Miks me peame pildistama?"

Jaa, see protsess tegi mind palju targemaks. Ka nahaalsemaks. Järgmise lumega (panid tähele, mitte järgmisel aastal!) olen juba vana kala igasuguste broneeringute tegemisel. Tegelikult töötavad mõned mäed siiani, kunstlumi ei sula ju.

Murdmaasuusatamine

Jaa, me jõudsime kõike teha! Riia linnas leidsime kaks kohta, kus on murdmaarada ja suusalaenutus. Kagu perega käisime Uzvaras parks´is., meilt autoga u 15 minutit, teispool jõge. See oli tõeline rahvaspordipidu - lapsed, harrastajad, üks vist tegi ka trenni. Parkimine oli võimalik ja tasuta. 

Saime suusad kätte, aga mida teha oma saabastega? Aksel ütles, et näe, saapad on seal seina ääres. Ja olidki! Ma ei väsi üllatumast - kord jätsime vudiratta pargis puu äärde ja uitasime juppa ega nägemisulatusest eemal, ratas alles. Siis lähed rahvamassi suusatama, paned saapad seina ääred ja pärast võtad sealt. Nagu maal elaks! Rada oli seal täitsa hea, ka pisikeste ringrada (alla 100m) oli puude vahel. Olime Raidoga kordamööda Marie valves, aga Aksel sõitis vist 7 km.

Teisel rajal käisime poistega tööpäeval. Hommikul oli küll vihmane, aga mõtlesin, et mida me vaheajal toas passime, lähme vaatama. Ja uskumatu, aga Biķerniek´u loomuliku lumega suusarada  täiesti töökorras. Kokku vist 7 km. Rada asub driftimise raja. Meil läks Aadiga kohmitsemisega aega ja Aksel oli juba kadunud. Kui ta oli 2+5 km ära sõitnud läks uuesti 2sele ringile. Meie ootasime juba finišis. (Kodust u 25 min autosõitu, parkimine on võimalik isegi tasuta)

Selline näegi rada välja. Kahjuks oli ka rajal jalutajaid. Meie kohtasime neid küll vähe, aga suuremad suustajad- eestlased muudkui kirusid.

Algus ja lõpp. Driftirada on aia taga. Üks daame sõitis seal parajasti. ei, ei driftinud, küllap harjutas jääsõitu.

Mul oli tegu, et Aadiga sammu pidada. Lõpuks väsis ta muidugi rohkme ära ja ma ei jäänud häbisse.

Nägime suusaraja silte ka  Mežaparks´is, aga seal oli rada suisa kõnniteel ja kohati oli kraanuleid peale visatud. Käisin sõbrannaga veel Viesturi golfirajal, see oli vaieldamatult kehveim ja kalleim rada.

Eelmisel aastal käisime kesklinnas uisutamas, aga tänavu polnud seda telki üles pandund. Teadagi, miks. Kahju.

21. märtsil tuli ootamatult paks lumi maha ja  Aadi hakaks Lucavsalasse iglut ehitama. See lumi sadas tõesti tundidega. 

 Issver, kui palju me talverõõme nautida jõudsime! Tuleks talv juba tagasi!!!!

 Aitäh lugemast!