14. september 2021

 Juba kuu aega Riias olnud! Kraam lahti pakitud, lapsed koolis, lasteaias ja huvitegevuse logistika paigas. See viimane näis eelmisel nädalal küll ilmvõimatu ja juba muutub, aga pms on paigas.

Alustame algusest. Plaan oli selline, et lapsed lähevad kooli 18. august ja meie tuleme Riiga 15ndal. Eiei, sina ära tee plaane, küll kovid selle eest muretseb! Augusti I nädalal saadeti koolist  "Tere tulemast tagasi!" kiri ja mingil kummalisel moel avasin ma küsitluse naasemise kohta. No ja muidugi oli seal kirjas, et vaktsiin on hea ja lapsed alla 12a lastel on sama positsioon, mis vanematel, siis HOWEVER, alla 12 a lapsed peavad olema 10 päeva isolatsioonis. Nojah, nii need poisid siis tulid Raidoga 8ndal augustil siia. Me olime lihtsalt kindlad, et Aadi ei oska suud pidada ja lapsi valetama õpetada pole ilus. ( Kuigi mitte kõik eesti pered ei olnud seda meelt.) Aksel tuli sellepärast, et "Türil on igav, sest mitte ükski sõber ei viitsi õue tulla" ja nii oli Aadil ka julgem. Kuigi ma usun, et ta poleks märganudki, et isa pole -  x-box ja arvuti ju on! Marie veetis nädala Mornas, mina pakkisin ja ei mäletagi enam, mida veel. 

Nädal enne kooli algust saime kirja, et ohoo, teie laps on valitud  student ambassadoriks.  Sõnaga, see tähendab, et päev enne kooli algust saavad kõik uued (pered) kooli ja õpetajatega tutvuda ja õpilased on abis - juhatavad, kuhu vaja; tutvustavad maja jms. Selleks toimus ka koolitus. Aksel oli kolmanda klassi Laurale ekskursioonil tõlgiks. Aga mitte ainult. Igatahes lahe! Isa ja ema olid uhked:) Laps sai ka särgi, mida saab veel aastaid kanda. Kui julgeb:)

Esimene koolipäev oli meeleolukas. Eestlased olid kohal enne teisi. Miks õues mask peab peas olema, ei tea:( Praegu peavad maske kandma vaktsineerimata 12+ inimesed ja nooremad siis, kui klassist välja lähevad, st koridorides. Aksel saab maskist tundides lahti siis, kui enamus klassist on vaktsineeritud. Küsisin siis, et kuidas on? Ta loetles mulle AINULT välismaallasi, kes on vaktineeritud. Kuidas ta teab? Sest kõik teised teevad igal nädalal testi:))  Süsteem on selline, et igal neljapäeval sülitatakse ja reede hilisööl tuleb SMS koodiga, millega saab ligi tõendile e-postis. Esmalt tehti testi reedel, siis selgus, et laborid ei suuda neid kontrollida. Nüüd on kuulda, et isegi üks test nädalas igalt vaktsineerimata õpilaselt Lätis käib laboritele üle jõu. Lahendus- testitakse üle nädala:) No jumala eest! Niikuinii pidi test kolm päeva õige olema:) Vähemasti on nad koolis! Kuigi kool teeb juba ettevalmistusi virtuaalõppele minemiseks - pidime allkirjastama paberi, et vastutame kooli tahvelarvuti eest, kui laps seda laenutama juthub. 

Aadi õpetaja peaks olema see parempoolne ja teine siis õpetajaabi. Ma ei ole neid ilma maskita näinud, ei tea.

Traditsiooniline pilt "põõsaste" ees. 

Pärast koolipäeva kogunesime sõprade juurde ja sealsele pildile sai viis ema ning kümme last. Üks pere oli puudu, muidu olnuks kolm last ja üks ema juures. Seega on nüüd ISLis kuus eesti peret ja 11 last. 

Sigulda Tarzani park

Jaa, käisin poistega laupäeval ronimas. Teate, poisid panid ees minema ja jõudsid seitse rada läbi teha, 8ndale enam ei lubatud, sest kell oli palju - jõudsime sinna alles 17 ajal, park suletakse 20st. Ja ega nende lugu olegi huvitav - Aadil oli esimene tõrge 7ndal rajal. 

Piletisüsteem on selline, et loeb vanus, mitte pikkus. Aadi võinuks minna ainult 1-4 rajale, aga müüja arvas, et nooh, ta võib ju proovida... Aadi arvas, et 8ndale poleks ta läinudki, liiga kõrgel. 

Hoopis toredam see, kuidas mina oma teise seikluspargiga tutvusin. Esiteks on seal turvakarabiin selline, et seda ei saa keset rada lahti teha - paned alguses jooksma ja teises otsas saad lahti. Muidu on kaks karabiini ja neid siis tõstetakse kordamööda. Halb on selle pärast, et kui su järel on kiired, osavad ja kartmatud seitsmeaastased, ei saa nad kaalutlevast keskealisest mööda ja nende püsimatus võib tollele vägagi närviajavalt mõjuda. (Juhtus ainult ühel rajal.) Niisiis, alustasin mina I rada ja muudkui julgustasin ennast, et oi kui tulbi ja oi, kui hirmus, ja sa saad hakkama, ära kiirusta, keskendu. Pärast I rada olin kindel - kõik. Otsisin poisid üles. Olid vist II raja lõpus. Noh, meel rahunes ja mulk lõi välja - maksin ju kaheksa raja eest! Läksin teisele. See oli muretum kui esimene. Otsisin siis jälle poisid üles, kes ütlesid, et tulgu ma aga koos nendega nüüd neljandale:) Ma mõtlesin, et vaatan, kuidas see kolmas rada ka käib - nii- seda oskan, seda oskan, seda oskan, ok, see on võõras, aa, seda läbitakse nii ja kolmandale ma läksin. Seal olid esimesed takistused, kus vaatasin alla, sest vahemaa oli pikk. Kohe oli selge, et alla ei vaata! (rada oli 4-7 m kõrgusel) Ja nii oligi- pikad vahemaad olid kõige hirmsamad- lähed mööda laia linti, kõik ok, aga see ei saa otsa! Siis poeb ebakindlus hinge. Siis hakkab see pikk lint kõikuma (mingi füüsikaseadus ilmselt).. No sai ka kolmas tehtud. Lapsed olid vist kuuendale jõudnud. Hästi, neljandale. Tegin "tutvumisringi" ära ja läksin. Olin üksi, sest kell nii 19 peale ja uusi enam rajale ei lastud. Jessver, ühe takistuse juures tammusin end higiseks- oli alus, mis sõitis kahel trossil. Küsimus oli, kas sinna istuda või seista. Otsustasin istuda. Poisid muidugi ütlesid, et seismine olnuks parem olnud. Aga mu "teine" jalg ei liikunud nii kiiresti, et oleks alusele jõudnud, kui selle platvormilt tõstsin! Ka see sai tehtud. Täitsa lõpp, milline adrenaliinilaks! Polnuks ma roolis, teinud pitsi. Isegi kaks! Ja meeletu liha isu tekkis! MA SAIN HAKKAMA!!! Igal rajal oli 1-2 kaks takistust, mis võttis särgi märjaks ja pulss oli ilmselt sama kõrge kui joostes.

See polnud ainus seiklus sel päeval. Lugu algab juba augustis, kui auto "ütles", et mingi pirniga on midagi. Varemgi olnud. Selle vahetamine on tükk tööd- tuli tuleb ära võtta. Ja sinna see jäi. Juba ühel õhtul tundus mulle, et mul ei ole tulesid. Kui siis Siguldas 20.30 ajal auto käivitasin  ei juhtunud mitte midagi, st tulesid polnud. Saatsin Aksli vaatama- kruttisin erinevaid funktisoone - ei ole! Ainult mingid nõrgad tuled (krt seeda teab, mis nimelised) ja kaugtuled. Lähitulesid pole. Nooh, kui hull see ikka saab olla, mina olen ju nähtav - mingid tuled on. Hakkasime sõitma. Ja mitte s****gi ei näe. Linna vahel oli tänavavalgustus ja kõik ok, aga niikui maanteele keerasin... Olen ülitänulik Lexus CP-6866, kelle sõidukiirus jäi ka kiirteel 80 juurde ja ma sain selle piduritulede kumas sõita. Muidugi sadas ka vihma. Korra see Lexus kiirendas, ja siis oli mul küll õudne, sest kui gaasi andsin, ei näinud enam teepeenart. Ja nii ma siis sealt ohutuledega tulin:) Iga kahe kilomeetri tagant küsisin Akslilt, et mitu kilomeetrit koduni, siis väike tehe x-10 ja olemegi Riia turvalise tänavalgustuse rüpes. Ei iial enam, palun! Kirusin ka kitsisid lätlasi - miks neil ei ole kiirtee valgustatud nagu Eestis? Raido kõhkles, kas ikka on. Kuidas siis on, Tartu-Tallinn tee kasutajad? Kas valgustus on kogu neljarajalise ulatuses või ainult viaduktidel? Igatahes ei saa seal kunagi kaugtuledega sõita, sest koguaeg on keegi kusagil ees. 

Riia portselan

Teate, et see on pop? Mina ei teadnud, aga sõbranna Pille ema on oma lemmikute otsingul ja Pille ütles, et ta tahab siiakanti ühte "paradiisi poodi" tulla. Ja et kas ma viitsin kaltsukates ringi vaadata. Kahe kaltsukaga oli selge, et neis on ainult väljamaa kaupa. Täna käisin siis "tõotatud maal" Baložis, kodust u 12 km, sõltuvalt liiklusest 15-30 minutit. Olin valmis MILLEKSKI SUUREKS, aga mitte selleks, et pood avatakse 12st! Olin 10.30 kohal. 

Linnas pole suurt midagi. See asutati 1947 seoses turbakaevandusega. Peatänava - Rigas- ääres olid renoveeritud Stalini-majad- sammastega, korralike seintega, teate ju küll. Keskväljakul (ring kaardil) oli Lätile traditsiooniliselt purskaev. 

See kujutas linna vappi, kui see veel iseseisev oli, nüüd on osake Kekava vallast.

Purskkaev on kooli ja kultuurimaja ees Skoalas tänaval.

Titurga järv oli ka.

 

Ja kirik:

Kui pood (Rigas 14, II korrus, I korrusel on  Mego toidupood, see on kaardil ka näha) avati, siis olin VÄGA pettunud - seda tüüpi kaltsukas nagu Türil Kaare tänaval - ole ainult mees ja kaevu. Olgu, puhtam, pärast ei tahtnud ennast üleni pesta. Nõusid oli kolm riiulit, neist üks Riia portselaniga. Tegin pilte ja saatsin sõbrannale. Otsitavat dekoori silma ei jäänud, aga kui ikkagi on huvi ja aega, siis on seal ilmselt mitu tundi tööd, et kõik kastid ja virnad läbi lapata. Sorteeritud ei olnud küll midagi. Hinnad olid ok - 1,5-4 euri taldrikud, tassid, vaagnad. Tõsi, mul tekkis huvi, AGA need on ju käsipestavad! Peab mõtlema. Jälle peab tõdema- ära viska midagi ära- oota (50) aastat, aja see läheb hinda. Nüüd kiiresti vanemate-vanavanemate kappe revideerima!

Kas midagi tuli tuttav ette? Jaa, ämmal on midagi ja emal on midagi ja tädil:) 

Tänaseks kõik, kell juba neli läbi, varsti pere kodus. Ehk homme jälle!

17. juuni 2021

Reede! ... Ei ole veel, on neljapäev. Kuigi juba esmaspäeva õhtul, kui poolsurnult trennist koju väntasin, olin kindel, et on reede õhtu. Trenniga on nii nagu alati - olen üle pingutanud. Eile sain juba normaalselt käia, ilmselt on mingi nelipealihase kõõluse ülekoormus. 

Akslil olid tunnid teisipäevani, eile oli tal kahetunnine piknik ja täna grilli pärastlõuna. Veel eile käis ta konsultatsioonis, et olla kindel, et kõik on tehtud. Loodusainetes oli viimane teema ainuraksed, mäletan, et need olid üks peavalu eesti keeleski. Igatahes tegi ta seda uurimis-projektitööd korduvalt ümber, öeldes iga kord, et nüüd sai aru (või ka, et "Ma lugesin sel ajal, kui õpetaja seletas.") No sai tehtud. Minu silmis oli hindeks 2+, tema ise luges samadest andmetest välja 4-. :) 

Aadil on sel nädalal olnud tagasisidestamine: hinda enda kui lugeja/kirjutaja arengut; mis sulle teisest klassis kõige rohkem meeldis; mida ütled neile, kes sügisel teise klassi lähevad. Homme on zoomi-pidu - pange ilusad riided selga ja varustage end maitsva söögi-joogiga. 

Hetkel on mõlemad poisid ära- Aksel grillimas ja Aadi sõpradega Lucavsalas chillimas. Mina ... mina ei saagi aru, mida see Pfaizeri teine laks minuga tegi. Oleks nagu nõrkus, oleks nagu nälg, suus on metalli maitse, keha kuumab, palavikku pole - ju otsib õiget kohta ja puhastab olemasolevast rämpsust. Võtsin paratsetamooli.

Eile käisime Raidoga Türil vaktsineerimas. Olude sunnil olid kaasas ka Aadi ja Marie. Kui esimest  doosi saime, olid nad sõpradega siin, nüüd olid sõbrad ära. Ehitus käib. Ehitaja pole projekti vaadanud. Ikka veel. Niisiis teeb ta mingeid omi ehituslikke lahendusi ja küsib küsimusi stiilis - "Aga miks peab rõdul kolm ust olema?" Sest seal on kolm tuba!! Või "Aga miks trepp ei võiks ühte tuppa tulla?" Sest läbikäidav magamistuba ei ole hea mõte! Ka lepingut pole ta lugenud, et mida ta teha on lubanud😂 Maja peal on tööl, issver, neli või viis meest. Lubati lõpetada, st katus peal, enne jaane. Kokkupuuted ehitajatega ütlevad, et sa PEAD ise kohal olema, kui nad tööd teevad. Ei, mtte jalus olema või kruve ulatama, aga läbi rääkima nii kord-paar päevas.

Aadil oli eile ju koolipäev. Viimases Self Evaluation Lesson´is oli ta niiviisi:

Türil on kõik heinastunud ja hekistunud. Pirn, mille poisid lasteaia ja muusikakooli lõpetamise puhul said, on vist surnud. Krdi jänesed ja kõrge lumi! Ma kaitsesin tüve sügisel maapinna lähedalt ära:)See on juba teine pirn, mis hingusele läheb, esimesele tulid mingid satikad selga. Aga vaarikad on ilusad, rajasin uue peenra vist kaks aastat tagasi. 

Imanata spordi- ja mänguväljak

Leidisme veel ühe mänguväljaku! 

Asukoht on hästi ära peidetud! Olen sealt korduvalt mööda sõitnud, aga poleks elu sees osanud arvata, et Imanta Keskkooli taga on selline asi. Sealt poolt, kust meie tulime, suunas Waze meid ühel hetkel korrusmajade vahele. No hea küll, see on ennegi "külavaheteid" kasutanud, aga tõesti - seal, umbes seitsme kortermaja vahel, mänguväljak oligi. Tõsi, pigem on see ikkagi spordiväljak, aga mänguväljakuosa ja skeitpark on täitsa arvestatavad. Sama korralik, puhas, turvaline nagu Barona mänguväljak meie kandis. 

Ei, ei, seal oli väga palju sõitjaid, püüdsin lihtsalt "tühje" pilte teha. Nägime ka "tuttavad lõngust"- noormees, kes kunagi Aadi tõuksi parandas ja keda oleme rulatamas näinud ka Miera daržil. Riia on ikka väike:) 

Sellist atraktsiooni nägime esmakordselt. Need väikesed pakiautod sõitsid täiskasvanu jooksujõul. Pakiautod, sest tegu on lennujaama teemalise mänguväljakuga. 

Järgmine pilt tekitas küsimuse - kas tõesti peab sellele liumäele lähenema sellest suunast?

Loomulikult on olemas trossisõit ja batuudid ja purskkaev. Tore paik vahetundide jaoks igatahes.

Seoses piirangute leevendamisega on hakatud jälle sünnipäevi pidama. Aksel on käinud kaks korda paint ball´i mängimas. Kuna ta on sinna ise läinud või isa viinud,siis mul pilte pole. Peintbola PB telpa  on meie lähedal, Guns and Lasers loomaaia kandis. See viimane meeldis talle rohkem, sest on mitu rada ja maa-alune punker. Kui ta esimene kord käis, siis sai sinika ka, keegi oli liiga lähedalt tulistanud.

Aadi sõprade vanemad on mitu korda orgunninud laseri lahinguid Guns and Laseri teises kohas

Jaa, kuna lastel pole siin midagi teha, neid üksi välja ei lubata ja sõbrad on kaugel, siis saangi sõnumeid, et broneerisin, kas tulete, maksab nii palju. Kui esimene kord sinna Šampetera tänavale sõitsin, viis Waze viis mu pärapõrgu. Mitte, et see koht kusagil mujal oleks, aga viis teise serva. Loomulikult on tegemist endise tootmisalaga. Mõistlik kasutus.

See vist ongi mu viimane postistus sel Riia-hooajal. Jaanideks sõidame Eestisse ja oleme seal augusti keskpaigani.  Proovime kokku saada:) Eelmisel aastal juhtus nii, et sõbrad tahtsid/said suvel Lätti külla tulla, me siis tulime koos nendega kahj koju käima:)

Muide, paratsetamool ei ole mu olemist märgatavalt paremaks teinud - pea sisemus hõõgub ikka veel.

11. juuni 2021

Uskumatu, kui hea on omada lubadusi. See sunnib AEGA PLANEERIMA, ja annab see läbi aega juurde. 

Täna hommikul käisin kooli lastevanemate organisatsiooni koosolekul. Ega seal olidki vist ainult liikmed. Ja mina kui tulevane liige. Koha peal selgus, et kuna aast aon olnud nigel, siis PTO (Parent Teacher Organization) järgmise õppeaasta juhatuse valmine toimub sügisel. Tore j ainformatiivne oli ikkagi. Näiteks - Läti Haridusmin. pole veel öelnud, kas sügisel koolid avatakse (Käidagu p****!) või peab ka ISL kooliaastat alustama "peavoolus" ehk 1. sept mitte 18. aug (nagu muu maailm).  Hispaanlanna, 4 lapse (5-11a) ema ütles, et kui kool kinni jääb, siis tema läheb Hispaaniasse. Kasvõi  meheta (kes projekteerib ja ehitab parasjagu Baltic Railway ühte osa - Riia jaamahoonet ja raudteesilda üle Daugava). See pani mind mõtlema... Selgus ammu teada tõsiasi - kohtu inmesetega, KÜSI ja sa saad niiiiii palju teada. Teistele tegi nalja ka see, et ma andsin kolmele inimesele raha - olin suutnud võlgu koguda. Üks isegi septembrist! No ei näinud ju inimesi terve talve. Kusjuures, kui Lätti tuled, olgu sul alati sularaha taskus, nad siin küsivad seda jummala suvalistes kohtades - näiteks Pinki kohvikus või Jurmala jalgrattarendis. Tagasi koolikuulujuttude juurde. Kuulsin, et Riia Internatsional School´is tehtakse rikaste venelaste tahtsi. Samas kuulsin, et ISL ei pinguta vaga avamise suunas, sest paljud pered on tagasi kodumaal ja nad ei saa päeva pealt kontaktõppega liituda/ei tahagi praegu tagasi tulla. Küsisin siis ja vastus tuli nii kiiresti "ISL on alati vanemate tahtmiste järgi teinud." Vast siis mida tähendab erakool. Ja mitte niisama erakool, vaid "rikaste ja mõjukate" kool. Muidugi soovitati mul oma arvamusi ka juhtkonnaga jagada:) Oi, ma tahan nendega kogu oma pettumust, isegi nördimust jagada, aga ennemalt pean ilmselt sadu kordi sisse-välja hingama, võib- olla isegi end väljapuhkama...

Sügisel, kui elu oli nii paljulubav- laps lasteaias, lapsed koolis, kirjutasin Riia Eesti Koolile, et vat nii ja niisugune eestlane on siin ripakil, et kui vaja nt žüriisse või ette lugejat. Vaikus. Eelmisel nädalal sain kirja - kas mul on pedagoogiline haridus ja kas olen valmis eesti keelt võõrkeelena õpetama. Minu ära-ütlevale kirjale muidugi vastust ei tulnud. See on küll üks asi, mis mulle ISLi juures meeldib- mitte üks kiri ei jää vastuseta, isegi, kui kirjutan, et aitäh, see oli väga tore, saan vastukirja. 

Ilmad on ilusad. Lucavsala rannas Daugavas oli veesooja suisa 16 kraadi. Brrrrrrr.

Līgatnes dabas takas e Līgatne looduspark

Eksole - inimestele anti paar vaba päeva mai alguses. Kodu sai koristatud, midagi veel ja ikka veel vaba päev - läksime Līgatne loodusparki. See asub Sigulda ja Cesise vahel, kodust autoga nii tund, natuke rohkem, sõitu.

Tegu on Elistvere taolise kohaga. Ainult et väga oskuslikult on kasutatud maastikku - künkaid. Tänu sellele oli mõningaid loomi üsna kerge vaadelda. Näiteks karu. 

Järgmisel pildil on metssigade aedik. Nad ise tuhnisid vasakul tara ääres. 

Kodulehel on neil kenasti pargi asukad üles loetletud ja videoklipid tehtud. Muidugi algas jalutuskäik sellega, et lubatud oravat, või siis hiiri, polnud näha. Ka hirved hoidisd end oma üüüüüratus koplis võserikku, kuigi nende tara äärde oli suisa kaks torni ehitatud, oli parim, mis nägin, tagumik võsas.

Jalutusrada oli vahelduv, (künkad, ma ju ütlesin) vudirattaga väga hästi läbitav, nägin ka lapsevankreid.

Raja lõpus või siis alguses, siin polnud keelumärke, nagu eelmises kohas, on ka ratastoolirada. Selle pikkus on ...mõni sada meetrit, kui sedagi. Ei mäleta, kas see tühja rebase aediku ja põtrade koplini jõudis.

Rajal olid sellised viidad: 

Kui sa näed viita, mis ütleb, et sihtkohani on 290 MEETRIT, siis tekitab see ajus kummalise lühise- kõik on nagu õige - viit, sihtkoht, suund, distants, aga midagi on vale. Oled seda tunnet kogenud?

Eriskummaliseim oli putukate ekspositsioon. Ei, ei, NÄHA neid ei saanud, aga nende kodud olid olemas - mesitarud ja putukahotellid. Suur kärg (seal sees roomab Marie) on mõnus pildistamise koht, aga meie lapsed kohtusid raja alguses klassivendadega (jaa, mõlemad) ja liikusid nende tempos ehk palju kiiremini, niiet perepilti ei saanud teha. Kui  lõpuks poistele järele jõudsime, oli neil ainult üks küsimus " Kas süüüüüa on?" Muidugi oli. Siin on selgeks saanud, et kodust ei tohi, ükskõik, kui lühikeseks ajaks ja kas vahetult enne on söödud, lahkuda vee ja mingi ampsuta. (Meie uute sõprade tütar oli ka ükskord mängukale nõudnud kaasa "õnu nii, nagu Ene teeb" st viilutatult:))

Ma loodan, et olen eelpool juttu teinud sellest, kuidas mulle meeldib lätlaste oskus oma lipuvärve ja kaitsemärke igal võimalusel kasutada, eksponeerida. Siin oli lintidega puudest Läti kontuur moodustatud. Selle läbimise vajalikkus ja võimalikkus jäi küll arusaamatuks, sest kontuur oli täielikult "metsik" ehk rohi kõrgus ja alusvõsa sirutus. 

Sigulda köisraudtee alla kuuse otsa on pandud karu kuju. Ka siin ootas meid üks mõmmik.

Aa, parkla. Parkla on suur. Kui jõuad hommikul. Kui lõunal, siis saab parkida ka põllule. Parkimistasu ei ole.

Üldjoonets on see koht nagu koht ikka - hooldatud, infostendistatud, loomasõbralik, st loomi ei pruugi näha. Nii juhtus ka rebasega. Või kährikuga. Igatahes oli tema aedik tühi ja muidugi oli kolmesel küsimus, et kus ta on!? "Läks jänesele külla!", vastasin automaatselt:) Eks me olime juba paar tundi rajal ka olnud ja väsinud. 

Tagasiteel läksime Siguldast läbi ja näitasin Raidole Pilsetas Trase´t, mäesuusatamise kohta. Kuigi olime väsinud, siis nähes kelgurada, olid mehed, vupsti, järjekorras. Järgnevad videod on lõikamata ja kui tundub, et "enam midagi ei tule", siis ei tulegi, pane kinni. 

Muide, samal ajal, kui Compress Video faile väikemaks tegi, kuvas see sellist pilti:

Siguldasse on meil veel asja-  seiklusrajada, mis on kelguraja kõrval ja päris bobirada on külastamata. 

Olge tublid ja varsti ehk näeme. Oot,oot, meie koduke on nüüd juba selline!!!! Pildi tegi üks naabrimuttidest ehk ehitusjärelvalve:)

PS! Müristab!

4. juuni 2021

 Elagu eesti lipp!

Aitäh eelmise postituse kommenteerijatele! Ja vaikivatele lugejatele muidugi kah.

Jälle reede:) Täna on soe, isegi palav, kui tuuleke ei puhu - just selline ilm, et saad aru, et linnas elamine ei ole midagi väärt. Enam. Aga vaheajani on veel  kaks nädalat ja Raido puhkuse alguseni mõned päevad lisaks. Suurtoidupoodides mängib juba Līgo  ehk Jāņi (äkki on neil isegi tähenduslik vahe?) muusika ehk eesti keeli - sült:) Täna kuulsin seda lugu ja teisi ka, aga kuna selle looga olen juba FBs tegelenud, jäi eriti kõrvu. 

Käimas on jäähoki maailmameistrivõistlused. Tribüünid on tühjad. Uudistest käis küll läbi, et pakutud hind - 100-150€ on liiga kõrge ja et alates 1. juunist saavad vaktsineeritud vaatama minna, aga neil mängudel, mida mina olen ühe silmaga piilunud, olen vaid korra käputäit fänne näinud. Küll aga olen näinud meeskondade busse politseieskorti saatel liikumas. Paari meest (!) olen näinud ka tänaval läti meeskonna dressides liikumas.  Kas nii on õige? Kas jäähoki mängijad kannavad dresse? Kuigi lätlased alustasid võimsalt, vist võitsid avamängus Kanadat, siis nüüdseks on nendega kööga.  Muide, ka mina olen oma panuse sellelel võistlusele andnud - eelmisel aastal hääletasin maskotti. Millist, ei mäleta, valikus oli vist 20 looma:)

Kaubandus on nüüd siis lõplikult avatud. Koolid on vaheajal või virtuaalõppes. Lätlased on napakad. Punkt.

Meie Türi kodu ehitus pole ikkagi alanud, anti lootust uue nädala kolmapäevast. 

Ķemeru nacionālais parks e Ķemeri rahvuspark 

Järjekordne matkapäev viis meid märtsis teispoole Jurmalat Kemeri rahvusparki, kodust väga ümmarguselt tund autosõitu. Kodulehe avasõnad annavad teada, et tegu märgalade ja lindude maailmaga. Kui kavatsed minna, siis tea, et see on suur rahvuspark ja seal on  mitmeid matkaradu. Vaatasin kodus, et selline paras 3 km ring, aga kui kohale jõudsime, selgus, et 13! Ja polegi ring! Olime valesse kohta läinud. Riia poolt lähenedes (läbi Jurmala ei lähegi, vaid ümber), jääb Lielais Ķemeru tīrelis, Suur Kemeri raba või Suur Kemeri nõmm, aga miks mitte ka Kemeri Suursoo, vasakule poole maanteed. Viit on olemas. Rabani viib üsna nigel, st auklik tee, aga tee lõpus ootab korralik TASULINE parkla, infopunk, piknikulauad ja muidugi WC. 

Lubatud 3 km ringi asemel vantsisime üle viie. Ilmselt loetakse raja alguseks ristteed metsas, mitte parklat. Sinnani on u 500 m.

Nagu näete, siis liikumissuund on ette antud - vasakule. Ma mõtlesin, et kovidi pärast. Või siis ongi nii, sest laudrada on rabas üsna kitsuke. Ei mäletagi, kas seekord lapsevankreid nägime. Vudirattale kõlbas küll.

Ülemisel pildil on rabaplaani näha. Saab teha suure ringi - 3,5 km ja väikse, 1,4 km.

Aksel pikutas igal pingil, mis teele jäi. Olgu, see on väike liialdus, paar jättis vast ikka vahele. Pildil on viimane pikutuskoht, aga selliseid pinke, ka peenemaid lamamistoole, raja ääres ikka oli. 

Mina meenutasin ühte tuntud tegelast tõsieluseriaalist "Maamees otsib naist" vms -  "Kas tõesti võib /.../ nii kaunis olla!" Raido ütles ühel hetkel, et ta on aru saanud, et see raba meeldib mulle. Ma ei oskagi öelda, miks, aga see on tõesti kõige ilusam raba, kus käinud olen. Vist sellepärast, et maastik oli vaheldusrikas - laukad-järved ja piisavalt kiduraid puid, ei tekkinud "tühja maa" tunnet. 

Laudtee katab kogu rabaringi. Mõnel kohal küll napilt.

Selleks, et kiiremad matkajaid mööda lasta, on rajal piisavalt "taskuid".

Ühe raba väärtust tõstab loomulikult vaatetorn. Kui ma maal muudkui õhkasin, "Kui ilus!", siis tornist avanev vaade oli lihtsalt imeline. Imelisem veel.

Sel päeval, 27. märtsil, nägime esimesi kollaseid liblikaid. Ei mäletagi, kumb neid taga ajas, Aadi või Marie. 

Üks märk sel rajal tekitas kõhklusi, et valetatakse. Kui kaamerad rajal ka olid, siis hästi maskeeritud.

Oli väga kena kevadpäev ja imeline raba. Muide, see jääb Riia - Ventspilsi teele. 

Raido läks täna Türile. Pean meeles pidama, et Marie on minu tuua. Tavaliselt võtab Raido ta lasteaiast kaasa. Ja õhtul ootab mind fitness. Ja õues on soe. Ja homme on laupäev- poistel peaspalli trenn, Akslil sünnipäevakutse paint ball´ile, pärastlõunal tulevad külalised. Aga mida täna õhtusöögiks teha? Hall argipäev...